Esmalt oli stuudios külas poliitik ja endine ajakirjanik Enn Eesmaa, kellega tehtud intervjuu jäi põgusaks ja veidi laialivalguvaks. Küsimusi esitati mitme erineva teema kohta ja intervjuu lõpuosas tehti Eesmaaga väike küsimustemäng, kus kõlasid valikud stiilis „Kas eelistad raamatut või Facebooki?“ ja „Kas hommik või õhtu?“.

Eks see mäng sobis kokku saate meelelahutusliku eesmärgiga, ent kuna intervjuu aeg oli niigi lühike, oleks võinud mängu asemel keskenduda pigem sisukamatele küsimustele, mis televaatajatele Eesmaa tegemiste kohta rohkem infot oleksid andnud.

Üleüldse oli kogu intervjuu jooksul tunne, et iga hetk on väljumas rong või buss või mõni muu transpordivahend, mille peale jõudmiseks tuleb vestlusega kiirelt ühele poole saada. Seetõttu jättis intervjuu veidi hüpliku ja närvilise mulje ja see närvilisus hakkas külge ka televaatajale.

Tundus, et ajasurve tõttu oli saatejuhil kiire kõik ettevalmistatud küsimused kärmelt ära küsida ja nii ei jäänud tal aega Eesmaa öeldut analüüsida ja selle kohta kuulamispõhiseid küsimusi küsida. Samas võis tegemist olla lihtsalt salvestuse natuke ebaõnnestunud lõikamisega, mis intervjuu loomulikuma osa saatest välja jättis. Intervjueerimise kogemust on ju Sirje Eesmaal küllaga, nii et vaevalt intervjueeritava aktiivne kuulamine talle probleeme tekitab.

Vähe aega, palju teemasid

Seejärel lubati televaatajatele Tallinna vanalinna tuuri, mida veab ajaloolane Jaak Juske. Vanalinna mindi küll, aga kas seda just tuuriks saab nimetada… Juske seisis terve loo ajal ühe koha peal ja olgugi et räägitu katteks näidati droonikaadreid vanalinnast jms, jättis kogu lõik siiski lahja mulje. Juske kõneletu oli küll huvitav, ent lugu oli taas nii lühike, et selle lõppedes tekkis küsimus kas juba ongi kõik.

Lugude vahepeal hüpati tagasi stuudiosse, kus Eesmaa „Seitsmestele uudistele“ omase maneeriga uue lõigu sisse juhatas. Vanalinna „tuuri“ järgselt suunduti maale, kus maaelust rääkisid ajakirjanikud Manona ja Krister Paris. Kui eelnevate lõikude puhul tekkis mul tunne, et need jäid liiga lühikeseks, siis maaelu tutvustav lugu jäi minu jaoks just veidi venima. Tundus, et räägitu hakkas juba korduma.

Kuigi paistab, et sellest kõigest piisaks juba alla pooletunnise saate sisustamiseks küll ja küll, siis jagus teemasid veel. Saate lõpuosas oli kaks rubriiki, mis ka edaspidistes saadetes olemas on – nipinurk ja väikesed asjatundjad. Eks laste vahvaid seisukohti on ikka tore kuulata ja võib-olla osutusid ka jagatud särgi kaunistamise nipid kellelegi kasulikuks, kuid kõik see tegi saate kompoti veelgi kirjumaks.

Et oleks ikka vaatajaid

Saatesse oli kokku pandud nii palju erinevaid žanre ja teemasid, et tekkis paratamatult mulje, et saatega üritatakse kõigi poolehoidu võita – „paneme kokku hästi palju erinevaid asju ja küllap igaühele midagi ikka meeldib“.

Samas on ka arusaadav, miks võimalikult paljudele meele järgi tahetakse olla – sarnase ülesehitusega saateid on ju Eesti telemaastikul veelgi ning see tühimik on tegelikult juba täidetud. Võtame näiteks kasvõi ETV „Ringvaate“, kus nagu „Pühapäev Sirjega“ saateski tehakse nii stuudiointervjuusid kui ka käiakse telemajast väljas lugusid tegemas.

See muidugi ei tähenda, et sarnaseid saateid ei võiks veelgi olla. Kui on vaatajaid ja huvitavaid teemasid, siis lasku aga käia! „Pühapäev Sirjega“ saatele tuleb kasuks ehk seegi, et see pole teiste samalaadsete saadetega ühel ajal eetris. Iseasi küsimus on muidugi, kui palju inimesi pühapäeva õhtuti enne kella seitset teleka ees on.

Loodetavasti saade soovitud vaatajaskonna ka leiab ja ehk on ka järgmised osad kaasahaaravamad. Iseenesest võib saatel potentsiaali olla küll, ent praegu mõjus saade minu jaoks hüpleva ja laialivalguvana, sest lühikese aja jooksul üritati läbi võtta liiga palju teemasid.