Osalejate julgus väärib kiitust

Saates on üheksa osalejat: kiusamise ohver Liidia (25), armastust otsiv Lii (32), eneseotsingul rööprähkleja Elise (28), totaalselt tupikus Ilona (51), keskeakriisis ja eneseotsinguil Sära-Ilona (48), sõltlane Üllar (59), järgmiseks kriisiks valmistuv Risto (31), kõikjal võõras David (36) ja identiteedikriisis alkohoolik Pavo (55).

Nagu näha on saateosalised erinevas vanuses ja ka muret tekitavate probleemide ring on üsnagi lai, mis saatele kindlasti kasuks tuleb ja omakorda näitab, et vaimset heaolu võivad kõigutada mitmed faktorid.

Murekohtadele tähelepanu juhtimiseks tuleb neist aga esmalt muidugi rääkida ja saateosalised seda ka teevad. Nende julgus on kahtlemata kiitust väärt, sest nad kõnelevad kaamera ees oma probleemidest ja elu kõige tumedamatest hetkedest täiesti avameelselt. Paljud ei tahaks sarnastest asjadest isegi oma kõige lähedasematele inimestele kõneleda, rääkimata siis veel kaamera ees oma hingeelu paljaks koorimisest.

Paljaks ei kooritud aga ainult oma hingeelu, vaid seda tehti ka oma kehaga ja eks nõudis seegi – nagu tegelikult kõik need ülesanded – omajagu julgust. Saatesse jõudnuna said elumuutjad koheselt ülesandeks enda riided tulle visata ja seeläbi oma halvad harjumused ja mõtted ära põletada. Kuigi mõni otsustas pesu siiski selga jätta, oli neidki, kes Aadama ülikonnas kaamera ees olemises probleemi ei näinud. Ülesandesse suhtuti täie tõsidusega ja sedasama tõsidust hoiti ka teiste korralduste puhul.

Kaadrid võisid mõjuda häirivalt

Kuigi vaatajasõbralikkuse mõttes olid eelnevalt mainitud paljad kehad udustatud, siis mõningate teiste tegevuste puhul vaatajate suhtes nii helded ei oldud. Näiteks said osalised ülesande igal hommikul vett juua ja see siis välja oksendada. Televaatajateni jõudsid lähikaadrid näppe kurku ajavatest ja öökivatest inimestest ning seda kõike näidati võrdlemisi kaua.

Aga olgu peale, oksendamine pole kellegi jaoks uus nähtus, kuid kas seda ikkagi nii lähedalt ja nii pikalt peab näitama? Kaadrid tegi veidi vähem häirivaks see, et osalejad oksendasid tõepoolest vett, mitte poolenisti seeditud toitu, kus lisaks vedelikule ka veidi tahkemat tekstuuri näha on.

Ainult vett said nad aga oksendada seetõttu, et elumuutjad peavad saates olles kolm korda päevas sööma n-ö eelseeditud toitu, et nende endi keha seedimisele vähem energiat kulutaks. Paratamatult tekkis seda vaadates küsimus, kui tervislik selline lähenemine üldse on?

Tulles aga tagasi kaadrite häirivuse juurde, siis saate järgmiste osade tutvustusest sai aimu, et oodata on ka jäädvustusi võitlusest kõhulahtisusega ja endale käe püksi ajamisest, mis jällegi toob mind küsimuseni, kas seda kõike on ikkagi vaja ekraanil näidata. Ja kas tõesti on just läbi nende tegevuste vaja vaimsele tervisele tähelepanu juhtida? Autentsuse mõttes muidugi tasub kõike näidata, aga seda saaks ka natuke vaatajasõbralikumalt ja vähem labaselt teha. Näiteks oksendamise kaadreid oleks võinud näidata lühemat aega ja kaugemalt.

Rännaku tulemusi oleks huvitav näha

Sarnaseid vaimse rännaku saateid – vähemalt praegu – Eesti kanalite saadete valikust ei leia ja kokkuvõtvalt võib öelda, et mõte on loogilise ülesehitusega saatel täitsa olemas. Eneserahu leidmine, oma hirmudest ülesaamine ja probleemidega silmitsi seismine on kindlasti miski, millega peaks iga inimene tegelema. Kas just saates näidatud meetodid need õiged on, on muidugi igaühe enda otsustada.

Kuigi ma ise ilmselt saadet edaspidi vaadata ei kavatse – sest see on minu jaoks lihtsalt natuke liiga kummaline –, siis osalejatele elan mõttes kaasa küll ja loodan, et nad saavad oma muredest võitu. Eks siis saate lõpus näis, kas samade ülesannete kaudu saab vabaneda nii sõltuvusest, enesetapu kaalutlustest kui ka näiteks identiteedikriisist.