“Rannamajadest” samm (või isegi mitu) edasi

Muidugi sõltub ka, milliste saadetega “Vallalist kaunitari” võrrelda. Kui vaadata ükskõik millist teist Eesti viimase aja reality‘t (olgu selleks siis “Rannamaja”, “Poissmeeste pidu”, “Armastuse malev” või midagi neljandat), siis loomulikult on “Vallalises kaunitaris” glamuuri kõvasti rohkem kui kõikides nendes teistes saadetes kokku.

Ja mitte ainult glamuuri, vaid üleüldse on “Vallalisel kaunitaril” rohkem kvaliteedi hõngu ja see ei mõju odava produktsioonina, mille oleks vabalt võinud igaüks oma telefoniga üles võtta – sest olgem ausad, “Poissmeeste peo” jms puhul kvaliteedile väga suurt rõhku ei pandud. Siin on aga näha, et saatel on olnud taga väga professionaalne tiim.

Eestlastele omane kinnisus

Et aga saade saaks olla glamuursem ja kvaliteetsem, siis lisaks heale produktsioonile peavad ka osalejad olema märksa viisakamad kui “Rannamajadest” ja “Poissmeeste pidudest” läbikäinud. Tundub aga keeruline ülesanne, kui tõsielusaadete maine on selline, nagu ta praegu on. Ka meedias on tegelikult varasemalt kirjutatud, et just sobivate osaliste leidmine oligi saatetiimi jaoks suurim väljakutse. Ja seda on ka näha.

Kuigi noorte-reality‘test on poissmeeste valikul kindlasti sammuke edasi astutud, jääb koorekiht ikkagi kättesaamatuks. Suur osa kavaleridest on eestlastele omaselt vaiksed ja kinnised, mis ei ole igapäevaelus halvad omadused, aga mis on teleekraanil paratamatult igavad. Teles on vaja ikkagi põnevust, karakterit ja isegi teatud skandaalsust.

Vürtsi lisavad küll mõned julgemad ja värvikamad tegelaskujud, kuid nad on jällegi liiga intensiivsed ja väsitavad. Seda aga võib-olla seetõttu, et kontrast nende ja teiste osalejate vahel on lihtsalt nii suur. Ja eks seda õiget tasakaalu ongi keeruline tabada. Mõne kavaleri valik on ka veidi kummaline – näiteks kas tõesti eeldati, et 20-aastasel võiks olla lootust saates kaua püsida?

Kiita võib aga vallalise kaunitari valikut. Brigitte Susanne Hunt on kaamerate ees vaba, loomulik, hea jutuga ning lihtsalt mõjub seal kuidagi hästi ja tasakaalukalt.

Kui ka meestel jutt ei jookse, suudab Brigitte siiski vestlust üleval hoida ja väga hästi sobivad saatesse ka muu tegevuse vahele põimitud Brigitte kommentaarid sellest, mida ta meestest arvab. Hunt on kindlasti ka väga julge, et ta sellise pakkumise vastu võttis ja end kaamerate ees sel moel avab.

Lisaks vallalisele kaunitarile ja poissmeestele on saates roll ka Elina Bornil, kelle täita on saatejuhi ülesanded. Borni nägemine sellises ametis on veidi harjumatu ja seda vist ka talle endale. Kohati mõjub saatejuhi roll üleüldse ebavajalikult ja pigem lihtsalt saadet venitava ajatäitega.

Üksluisus muudab saate venivaks

Venivusest rääkides – see ongi saate juures üks suurim miinus. Kõik liigub kuidagi jube aeglaselt edasi ja kui vahelduseks ongi mõni huvitavam koht, järgneb sellele taas rahulik ja aeglane kulgemine. Näiteks näidati teises osas väga pikalt, kuidas mehed grupikohtingul võitlemist harjutasid. Julgelt oleks võinud mõne võitluse välja lõigata, sest praegusel juhul muutus vaatamine üksluiseks – sisuliselt vaatasid ju terve aeg sama asja.

Samas oli teine osa veidi vähem venivam kui esimene, kus suur osa ajast läks sissejuhatusele (kuidas Brigitte saateks valmistus ja pakkis jms) ning meestega tutvumisele.

Tutvumise ja mõisa saabumise pool oli veel eriti üksluine, sest sisuliselt vaatasid jälle terve aeg sama asja. Üks kõndis ära ja järgmisega kordus kõik algusest peale. Kuigi mõni üritas ka meeldejäävamat sissekõndi teha, oli tutvumine siiski veidi kohmakas ja natuke awkward ning üsna sündmustevaene (ehk jällegi oleks tegelikult põnevamaid karaktereid vaja).

Komistuskividest aitas aga üle saada see, et Hunt ise on hea suhtlemisoskusega ja leidis iga mehega midagi, millest rääkida. Oleks tema asemel vallaline kaunitar aga mõni kehvema suhtlusoskusega inimene, oleks seda punase vaiba osa nukram vaadata olnud.

Tulles aga tagasi aeglase tempo juurde, siis oleks venimise vastu aidanud mingil määral saate julgem kärpimine, ent kindlasti ka kriitilisem osalejate valik. Seda enam, et teises saates oli ju tegelikult tegevuse mõttes vaheldust küll – hommikune jooks, grupikohting, privaatkohting, õhtune üritus… Aga kui sinna juurde käivad vestlused koosnevad suures osas küsimustest, kuidas su tänane päev läks, siis ega mahlakat sisu ei olegi väga oodata.

Ja olgu ka öeldud, et mahlakas sisu ei tähenda kindlasti seda, et sarnaselt mõne teise riigi “The Bachelorette’ile” peaks kohe suudlema ja hõõruma hakkama. Selles osas on aeglaselt võtmine pigem just meeldiv vaheldus.

Kokkuvõtvalt võib aga märkida, et teiste viimase aja tõsielusaadetega võrreldes on “Vallaline kaunitar” kindlasti parem ja juba kasvõi seepärast tasub seda vaadata küll. Ja kes teab, ehk harjuvad mehed kaameratega nii ära, et julgevad järgmistes osades ka oma värvikamat poolt näidata?

“Vallaline kaunitar” on nähtav Go3-st. Hiljem jõuab saade ka TV3 eetrisse.