Kuidas teie tiim jõudis sellisele suurele ülemaailmsele võistlusele, mis nõuab nii meeletult kogemust ja rammu? Kui kaua te koos seiklusspordiga tegelenud olete?

Meie tiim tähistab sellel aastal kümnendat juubelit. Oleme koos käinud kümme aastat võistlustel, mis kestavad pikka aega, on pika distantsiga, metsikus looduses ja nii edasi.

Selles mõttes polnud see võistlus meile midagi väga uut, aga selleni jõudmine on pikk protsess. Selleks peab jõudma kindlale tasemele enda füüsises ja vaimsetes võimetes, aga samas ka kaaslastega koos tiimina. 

See võistlus oli toodetud telesarja jaoks, mistõttu on ta natuke mastaapsem, aga sarnaseid natuke kergemaid ja kordades väiksema eelarvega võistlusi korraldatakse tegelikult maailmas palju. Sealhulgas ka Eestis. 

Seda nimetatakse adventure racinguks ehk seiklusspordiks. Eestis üks kuulsamaid on näiteks Xdream võistlussari, mille etapid on umbes 5-tunnised. On muidugi ka pikemaid võistlusi.

Milline saatesse valimise protsess välja nägi? 

Kui selle sarja tootmine ja tiimide otsimine välja kuulutati, tekitas see üle maailma seiklusspordi kogukonnas furoori. Tuli saata enda tiimist video, kus vastasime küsimustele. Tavaliselt määrab valiku su tiimi sportlik tase ja muidugi ka see, kas te olete kaamera ees huvitavad.

Ajalooliselt on selle saate eelkäijal “Eco Challenge’il” osalenud näiteks Playboy jänkude tiim või filmistaaride tiimid. Meie olime valikus need sportliku poole esindajad. Tol hetkel kui valikut tehti, olime me Euroopa meistrid ning maailma edetabelis esikümnes. Kokku kandideeris üle 350 tiimi, valiti välja 66.

Võistkonnas on neli liiget ning üks assistent, kes aitab logistika ja toidu tegemisega. Neljast liikmest peab üks olema vastassoost, tavaliselt on nii, et kolm on mehed ja üks on naine.

Meie tiimis on ka mu vanem vend Rain. Sarja produktsioonitiim proovis pärast võistluse läbimist intervjuude ajal meilt selles suunas ka küsimusi küsida, et mis tunne on oma vennaga koos rada läbida. 

Kui tavaliselt ei pea seiklusspordis arvestama suure hulga kaameraoperaatoritega, siis seekord jälgis teid pidevalt hulk inimesi, kes ei ole osa teie võistkonnast. Kuidas erineb tavaline võistlus telesaate salvestusest? 

Kusjuures üllatav oli, et see ei olnudki kuidagi tajutavalt väga teistmoodi. Tänapäeva tehnika on niivõrd arenenud, et kaamerad on kaasaskantavad. Kaameraoperaatoreid oli kokku 30, nad olid rajal teatud kontrollpunktides.

Võistlusel tuleb erinevates etappides jõuda ühest punktist teise. See, kuidas sa sinna jõuad, on sinu tiimi enda otsustada. Kaamerad olid põnevatel positsioonidel või rasketes kohtades meid ootamas, samamoodi vahelaagrites.

Kaameraoperaatorid ise peavad olema tippvormis. Näiteks jõudsime ühte oma võistluse jaoks väga pöördelisse kohta, kui meil tuli läbida kanjon, kuid täpselt enne seda hakkas metsikut paduvihma sadama. Tavaliselt sellise ilmaga liikumist ette ei võeta, kuna tekib veetõus ning raja läbimine on väga riskantne.

Kuna võistlus käis, siis pidime proovima seda läbida ja terve selle aja oli meiega koos ka üliproff kaameramees, kellel oli kaasas veekindel tehnika, ta igatepidi ronis ja hüppas kaasa, kuigi vett tuli ülevalt kaela ja jalge all veetase muudkui tõusis.

Rattasõidul oli kaameramees ise ka ratta peal, tema ratas oli elektriline, sadulakoti küljes oli güroskoobi kujuline kaamera. Kasutati ka helikoptereid kaameratega. 

Suurim erinevus ongi ilmselt eelarve. See on miljonites dollarites, võibolla isegi kümnetes miljonites. Näiteks lendas kümme päeva järjest üle saare lennuk, et raadiosidet parandada. Või kui näiteks aerutasime ookeani peal, siis kõrval oli kaameratiim oma paadiga. 

Mida te tiimina õppisite? 

Tegelikult väga palju neid asju, mida me polnud üldse teinud, ei tulnudki ette. Kõige rohkem tuli ootamatusi ette veealadel, pidime näiteks ise ehitama bambusest paadi.

Üks raskeid asju oli võib-olla see, et alguses saime kohalikega kaubelda, et neid kaasa võtta meie asju tassima. Me erinevalt mõndadest teistest tiimidest ei võtnud, sest mõtlesime, et oleme ju ise ka tugevad. Aga nad elavad nendes tingimustes ja läbisid mõndasid mägijõgesid plätudes palju lihtsamalt kui meie oma spordijalatsites. 

Muidugi psühholoogiliselt kõik võimendub rasketes olukordades. Aga me oleme läbiproovitud tiim. Eks ikka tülisid tekkis navigeerimisotsustega, aga see ongi selline protsess.

Saate nimi on “Worlds Toughest Race” – kas see ongi päriselt kõige raskem võistlus maailmas?

Kahtlemata. Seiklusekspeditsioon on väga raske spordiala. See rada on pikk ja sa pead tiimiga koos püsima päevad ja ööd. Tavainimese arusaam sellest, mis on võimalik, saab kindlasti ületatud. 

Olime enne teinud erinevaid võistlusi ka Brasiilia soodes, Tasmaania vihmametsades, aga oli asju, mida me varem polnud teinud. Suured köieronimised, ujumise etapp oli keeruline. Fiji on küll troopiline saar, aga platoode peal on temperatuur alla kümne kraadi ja see vesi on külm.Kanjonites ujumine tundide kaupa öösel koos varustusega on raske.

Vahel mõtlesid lausa, et see ei saa võimalik olla, et see rada nii raske on. Näiteks rattaetapi maastikul oli just vihma sadanud ja see oli maa peal oleva savi muutnud kleepuvaks. Ja see kleepuski ratta külge kinni nii, et ratas enam ringi ei käinud. Tuligi vedada oma 30kilost savikärakast ratast koos varustusega kümme kilomeetrit mudastel teedel. See oli challenge. Aga sa kas kõnnid või annad alla.

Aga meil oli ka õnne. Esimesel päeval tõmbasime loosirattast 66 numbri seast välja numbri 1, mis võimaldas meil startida võistluse esimesele etapile Camakau purjekatega käänulise jõe kõige soodsamalt stardipositsioonilt! 

Kuidas teie tiimil läks? 

Ma ei tohi öelda, mis koha me saime, aga saan öelda, et vahepeal olime liidrid ja me lõpetasime raja. 66st tiimist umbes kolmandik katkestas. Rada oli võimalik läbida kokku 11 päeva.

Kes seda saadet vaatama peaksid?

Saadet peaks vaatama reisi-, looduse-, spordihuvilised. Antropoloogia ja psühholoogia – seal on kõike. Tiimid on väga erinevad: osad on sportlased, osad mingi haiguse ületanud, sõjaveteranid, vanemad lastega, hästi erinevad seltskonnad.

Saab näha seda, kuidas midagi halvasti läheb, hästi läheb, kas aidatakse, minnakse tülli. Lisaks on see visuaalselt väga köitev looduse mõttes. See avardab silmaringi.

Amazon Prime on kasutatav ka Eestis, “World’s Toughest Race: Eco-Challenge Fiji” on vaadatav alates 14.08.2020.