Neljakuuse poja kõrvalt uuesti kõndima õppinud Triin unistab, et saaks jälle iseseisvalt liikuda ega peaks sõltuma kellestki teisest.
Triinul on tulnud elus teha väga raskeid valikuid. Vaid mõne aasta eest seisis ta silmitsi arstide hinnanguga, et lapsesaamine võib anda ta tervisele ränga hoobi ning elu emana pole talle määratud.
Triin tegi siiski nii, nagu südames õigeks pidas, ja poolteist aastat tagasi sündis talle poeg Maru. Samas kaotas ta vaid mõne kuu pärast oma parema jala. Rasedus mõjus tema veresoontele laastavalt ja jalg tuli amputeerida. Toeks elukaaslane ja väike poeg, õppis Triin tundma proteesi, mis esmalt mõjus kui täielik võõrkeha, kuid millega ta iga päevaga üha enam harjub. See polnud aga Triinu esimene suur operatsioon. Juba varem ütlesid üles Triinu neerud, enne seda said põntsu ta nägemine.
