Alustasin kohe, kui sain teada, et uus hooaeg on tulemas. “Maskis laulja” eelmine hooaeg oli ju kõigest pool aastat tagasi, mis tähendab, et olen poole aasta jooksul seda raju elu elanud ja teinud kahele hooajale kostüüme.
Seekord tegin kostüüme kaks kuud ja see ei olnud lihtsam kui esimene kord, kui neid viis nädalat tegin. Protsess oli ikka väga intensiivne, väga hullumeelne.
Kostüümid on tehtud higist ja pisaratest, aga ka naljast ja rõõmust. Olen saanud lasta oma fantaasial batuudi peal kõrgeid hüppeid ja saltosid teha. See on minu jaoks loominguliselt väga intrigeeriv projekt.
Nende maskide taga on väga erineva taustaga inimesi. Kust tuleb see inspiratsioon, mis sulle ütleb, et täpselt see inimene võiks olla näiteks Saturni kostüümis?
Ma ei saanud korraga kõigi kümne osaleja nime teada. Tegelikult ma mõtlesin välja mingi valiku karaktereid, keda tahtsin selleks hooajaks luua. Ja siis mulle järjest öeldakse nimesid inimestest, kes on maskide taga.
Selle kahe kuu jooksul esimesena sain teada, kes on Polaarhundi sees ja hakkasin tema kostüümi looma. Kohtusin inimesega, mul olid mingid mõtted juba olemas ja me rääkisime seda läbi. Ma veidi olin nagu vahemeedium. Ütlesin talle, et minu jaoks sa oled hunt, sa võid olla ka midagi muud, aga ma näen sind valge hundina. See “polaar” arenes sinna töö käigus juurde.
Inimesed on ka erinevad, osad annavad endast hästi palju välja. Paljusid inimesi ma tean isiklikult tööalaselt ja erialaselt, neile on hästi lihtne karakterit välja mõelda, sest sa juba tunned neid.