„Mingis mõttes oli mul vajadus kõik üles kirjutatud küsimused ära esitada. Ma alati kirjutasin kõik küsimused endale paberi peale välja ja intervjuu ajal kasutasin seda paberit ja keskendusin rohkem küsimuste esitamisele kui inimese kuulamisele,“ meenutas Johannson.

Ka oma kõige esimesele teleintervjuule läks ta küsimustepaber peos. See oli 2003. aasta kevadel, kui ta tegi „Aktuaalse kaamera“ jaoks intervjuu Juku-Kalle Raidiga seoses ajalehe KesKusi ostmisega. Kui Johannson tagasi telemajja jõudis, avastas ta aga, et oli kogemata kaks kõige olulisemat küsimust esitamata jätnud.

„Ma tegin siis tol päeval midagi sellist, mida ma pole kunagi varem ega ka kunagi hiljem teinud. Ma helistasin uuesti Juku-Kalle Raidile ja ütlesin, et ma väga vabandan, ma olen noor ajakirjanik ja tõesti ei oska oma tööd väga hästi, me peame intervjuu uuesti tegema. Õnneks ta oli chill mees ja sai aru ning me tegimegi intervjuu uuesti,“ rääkis Johannson. „Selles loos oligi vist lõpuks nõndamoodi, et ühes kommentaaris oli Juku-Kalle ühes lokatsioonis ja teise puhul teises.“

Aastatega aga Johannsoni enesekindlus kasvas ning enam paberist tuge otsima ei peagi.

„Mida aeg edasi, seda kogenumaks ma sain ja mingi hetk pärast mitut aastat ma tundsin, et nüüd ma olen saavutanud sellise leveli, kus ma suudan inimest päriselt kuulata ja spontaanseid küsimusi vahele pikkida. Ei pea kramplikult paberile kirjutatud stsenaariumist kinni hoidma – see on mu kõige suurem õppetund,“ ütles ta.

Intervjueeritaval peab olema võimalikult mugav

Kuigi Johannsonil endal on teletöö kogemust ette näidata varsti 20 aasta jagu, siis tema intervjueeritavatele on intervjuu sageli esimene telekogemus, mistõttu võivad nad vahel ka närvis olla või kaamera ees hirmu tunda.

„Eks minul oli ka alguses kaamerakramp – ma ei olnud kunagi kaamera ees esinenud ja küsimusi esitanud. See tundus suur asi ja ma mõtlesin selle peale, et kaamerasilma taga on 100 000 või 200 000 inimest, kes kuulevad igat mu sõna ja lauset,“ meenutas Johannson.

Enda allikatele sisendab ta aga, et kaamerat ei ole vaja tähele panna – kaamera on lihtsalt miski, mis kuskilt eemalt nende omavahelist vestlust jälgib.

„Ma alati rõhutan oma saate kangelastele ka seda, et saade sünnib meie ühise pingutuse viljana. See ei ole Roald Johannsoni egotrip, vaid saade on eelkõige neist. Mina olen uudishimulik küsija, vahendaja. Minu jaoks on kõige olulisem see, et need inimesed tunneksid end mugavalt minuga vesteldes,“ märkis Johannson ja lisas, et mõõdab ka intervjuu edukust selle järgi, kui vabalt intervjueeritav end tundis.

„Ma ise olen intervjuuga kõige rohkem rahul siis, kui ma näen, et see inimene tunneb end minuga olles mugavalt ja ta räägib nagu päris inimene – ta ei võta mingisugust poosi, ta ei poe kuhugi fassaadi taha, ei muutu ametlikuks või poliitikuks, vaid räägib sellest, mida ta päriselt arvab ja teeb seda naturaalselt,“ ütles Johannson.

Haavatav olemist ei tasu peljata

Mugavust ei õnnestu alati samade võtetega saavutada ja aeg-ajalt peab vaba õhkkonna loomiseks tavapärasest rohkem vaeva nägema. Inimesed on erinevad ja vajavad seetõttu ka erinevat ülessoojendust.

„Mõnel peadki piltlikult öeldes kätt hoidma enne intervjuud, istuma maha, jooma tassi kohvi, sööma küpsiseid ja rääkima pool tundi või isegi tund aega teda soojaks, et ta oleks valmis oma muredest rääkima. Mõne teise puhul pole üldse mingit küsimust – vajutad kaamera tööle ja juttu voolab nagu kosest. See salavõti ongi see, et inimestele peab olema erinev lähenemine,“ kirjeldas Johannson.

Õige lähenemise äratundmise puhul tuleb appi intuitsioon ja kogemus.

„Ma vaatan inimesele näkku ja ma enam-vähem saan aru, mis tüüpi tegelasega on tegemist. Kui ma näen, et ikkagi inimene hoiab käsi ristis või kuidagi ei julge ega taha, et põsed tõmblevad vms, siis ma istun taga rahulikult maha ja üritangi teda natuke pehmendada. Ma ei saa öelda, et see alati õnnestub – ma ei ole universaalne inimeste avaja –, aga tähtis on aeg. Ma kunagi ei lenda kaameraga peale, et davai, hakkame nüüd tegema. Pigem võtame rahulikult, istume ja teeme,“ selgitas ta.

Johannson tõdes, et usaldust ja mugavat õhkkonda aitab tekitada ka see, kui ta näitab intervjueeritavatele, et temagi on inimene, kellel on omad head ja vead.

„Ma teinekord näitan ka inimestele oma haavatavust. See on ka üks võti, kuidas inimesed näevad rohkem seda, et ma ei ole külma südamega küsija, keda see teema ei huvita, vaid et mind päriselt huvitab see teema, inimene ja lõpp-produkt, mille ees mul on suur kohusetunne ja vastutus,“ sõnas ta.

„Kui ma näitan, et ka mina teen vigu võttel olles, siis ma usun, et seegi võiks inimestele rohkem näidata, et ma olen ka täitsa tavainimene. Näiteks kui ma inimese juurde lähen ja alustan küsimist, siis mul läheb ka ju vahel sassi ja ma ütlen, et teeme väikse stopi ja küsime küsimuse uuesti. Ega ma ei pea ennast meisterküsitlejaks.“

Ta lisas, et eksimine ongi inimlik ning väikeseid vigu lipsab aeg-ajalt kõigil sisse. Oluline on aga see, et intervjuus ja saates oleks olemas siirus ja loomulikkus, mis televaatajatele lugusid huvitava ja kaasahaaravana edasi annaks. Seda joont on ta ikka üritanud oma saadetes hoida ning juba järgmisel nädalal saab Kanal 2 eetris näha „Roaldi retked Eestis“ uut hooaega, mille avaepisoodis toob Johannson tagasi Tallinna inimesed, kes pole vabas Eestis kunagi pealinnas käinud.