Suvaliste sõnadega laul

Stereotüüp, mida on hoogsalt kasutatud juba võistluse algusaegadest alates. Eurovisiooni võitnud lood on kandnud pealkirju nagu “La, la, la”, “Boom bang-a-bang” või “Diggi-Loo Diggi-Ley”.

Pisut uudsem lähenemine on suvaliste võõrkeelsete sõnade kaasamine. Aastal 2021 laulsid Serbia naised, et nad on nii “loco loco, choco-moco”, ent aastal 2008 laulsime ka meie “leto svet, eto leto svet”. 

Kuigi laiskade laulutekstide üle on alati nalja heidetud, jääb nende seast püsima ilmselt 2020. aasta Eurovisiooni filmist pärit nõudmine: PLAY “JA JA DING DONG”!

Prantsuse laul

Kaks riiki, kes keelduvad Eurovisioonil allumast igasugustele provokatsioonidele on Itaalia ning Prantsusmaa, kes on kõik oma lood võistluse algusaastatest alates laulnud kohalikus keeles ja ilma suurema palaganita. 

Viimasel kümnendil on saapamaa olnud naaberriigist tunduvalt edukam. Selle põhjus peitub prantslaste otsuses erinevate artistide esituses saata igal aastal võistlustulle täpselt sama lugu. 

“Prantsuse laulu” ei pea ilmtingimata esitama Prantsusmaa ning tegelikult ei pea see olema ka prantsuse keeles. Tüüpiline “prantsuse laul” on see veidi üle ääre ajav sooloballaad, mida võistleb igal aastal mitu tükki.

Säästu-Beyonce

Üks populaarsemaid stereotüüpe on seksikat tantsu vihtuvad sõjaprintsessid, kelle lugu ja välimus kopeerivad mõnd pärismaailma kuulsust. See on vana hea ootused-versus-reaalsus meem – mis juhtub, kui üritad internetist midagi osta, aga hind tundub kahtlaselt odav?

Ka sel aastal olid riigid Aliexpressist tellinud mitmeid superstaare. Aserbaidžaani esindas vuffel Ariana Grande, Küprost ja Moldovat koopia-Lady Gagad ning Serbiat kolm Beyoncedeks tuunida proovitud neidist. 

Sültalternatiiv

Igal aastal leiab võistluselt ka mõne riigi, kes on end esitama valinud alternatiivse muusika viljeleja. Suurem enamus rokk-, punk- ja metal lugusid on aga žanri klišeedest pungil ning kui tegemist poleks Eurovisiooniga ei jõuaks selline juustune rokk just eriti kaugele. 

Kategooria üks suurimaid süüdlasi oli ka sel aastal Soome. Riiki esindas edukalt ansambel, kes oli oma muusikastiiliks välja mõelnud termini “vägivaldne popp”, aga kõlas pigem kesise nu-metalina. Lisaks naases vaheesinejana sültalternatiivi musternäidis Lordi.

Salajase poliitilise sõnumiga lugu

Kuigi igasuguse poliitilise sõnumi edastamine on võistlusel keelatud, leidub alati keegi, kes seda salaja ikka teha üritab. Tihtipeale õnnestub artistidel oma ideoloogia ka piisavalt hästi ära maskeerida. 

Nii näiteks said Eurovisiooni korraldajad ja Iisraeli rahvas alles hiljem pahased olla Islandit 2019. aastal esindanud Hatari peale, kui nood green roomis Palestiina lippe lehvitasid. Valgevenel käesoleval aastal aga nii hõlpsalt ei läinud ning nende Lukašenko-meelne esitus sai Eurovisioonilt disklahvi.

See üks artist, keda teistes riikides ka teatakse

Kuigi Marko Reikop kannab iga riigi vaheklipis ette lugematul hulgal muusikute saavutusi, on 99% artistidest laiemale avalikkusele siiski täiesti tundmatud. See on okei, keegi ei peagi olema kursis kui suur staar on kodumaal Põhja-Makedoonia kohalik Ott Lepland.

Samas eksib igal aastal võistlusele ära vähemalt üks nimi, kellest ollakse ka varem midagi kuuldud. Tihti on need artistid, kes olid aktuaalsed kümme ja rohkem aastat tagasi ning loodavad nüüd miljonite televaatajate ees mingit sorti comebacki sooritada.

Päriselt õnnestunud ei ole see vist kunagi – San Marinot sel aastal esindanud Ameerika räppar Flo Rida lõpetas kaugel tabeli vales otsas ning eelmisel Eurovisioonil ei pääsenud Soomlaste Darude isegi finaali.

Segases kostüümis esitatud lugu

Keegi ei saa eitada, et Eurovisioonil on lisaks muusikalisele osale äärmiselt oluline osa ka lugude lavastusel, üldisel visuaalsel pildil ja kõigel sellega kaasneval. Seetõttu leidub igal aastal mõni artist, kes on selga pannud midagi täiesti absurdset ning jääb rahvale meelde pigem garderoobi kui lauluga.

Sel aastal võttis segase kostüümi rolli oma inglitiibade ja ahelatega kanda Norra, ent süüdi oleme olnud ka meie (loe: Elina Nechayeva kleit).

Varasema võitja laul

Kui valem toimib, ei ole mõtet midagi muuta, eks? Igal aastal leidub Eurovisioonil mõni riik, kelle loo puhul tekib tunne, et seda oleks justkui samas kontekstis varem juba kuulnud.

Kuriteos on osaline olnud tihti ka Eesti. Tanja “Amazing” oli odavam versioon Loreeni “Euphoriast” ning Koit Toome selleaastane “Eesti Laulu” katsetus matkis edukalt Hollandi viimast kordaminekut. 

2021. aasta põhivõistlusel osalejatest oli suurimaks süüdlaseks Malta, kelle lugu, selle sõnum ja isegi esitaja olid äravahetamiseni sarnased Iisraeli eest triumfeerinud Nettaga.