Kus on point?

Paraku ajab see kõik aga lihtsalt segadusse. Esimese loona tuleb eetrisse sotsiaalporno Rakvere pensionärist, kellel pole piisavalt raha, et endale veevooluga tualetti ehitada.

Ta näitab oma hiiglaslikku paberkotitäit retseptiravimeid ning kiletatud paberit kohalike poliitikute ja sotsiaaltöötajate telefoninumbritega, kirjeldab, kui raske on vanaduspensionäri elu ning proovib leida endale viise raha saada, et WC-d ehitada. Korra hakkab kahju. Siin püstitatakse mitmeid valulikke teemasid. Aga saade ei lahenda ühtegi ta probleemi. Vist isegi ei ürita lahendada, vaid lihtsalt näidatakse inimese kannatusi.

Telefonikõned poliitikutele jäävad järelpärimiseta. Miks ei võinud siis saatejuht ise otsa teha intervjuusid inimestega, keda pensionär Arvin üritas tulutult kätte saada? Segment jõuab lõpule sellega, et Arvin näitab kaamerasse oma pangakonto numbrit ning mainib, et kui mõni tore 58-59 aastane lasteta, autoga ning omaenda rahaga naine tahab temaga ühendust võtta, siis võib talle helistada eetris etteloetud telefoninumbril.

Valusad teemad jäävad lahkamata. Olgu selleks madal vanaduspension, ravimite kõrged hinnad või kasvõi pensionäride üksildus.

Ehk siis siiani on “Võsareporter” taustal inspireeriva muusikana. Aga mis selle mõte oli? Kas see kuidagi aitas seda pensionäri? Meelde jääb kurvalt kaamerasse vaatav Arvin, saateks hale klaverimäng. Sellise tõsisemat sorti loo juures jääb vajaka tulemustest. 

Teine vaatus on vähemalt lõbus

Avasaate teine lugu on tore komejant, mis viib meid Assamalla burgeriputkade võitluse keskmesse. Ärikas on ostnud endale maa, teinud sinna burgeriputka ning selle tehinguga üle tee pagendanud seal enne tegutsenud burksiputka.

Mõlemad on burgerimüüjad üksteise peale pahased, pilluvad varjatud ja otseseid süüdistusi. Libe ei proovi osapooli eriti ei rohkem tülli ajada ega lepitada. Jälle ei saa aru, mis selle mõte oli, aga nüüd on vähemalt lõbus.

Seekord tehakse ka mingi järeldus: tegelikult on selline konkurents kõigile kasulikum, sest samas tegevusvaldkonnas tegutsevad ärid kõrvuti toovad enamasti kliente juurde mõlemale ning sunnivad konkurentsi kõrgel hoidma, kuna teine käib pidevalt kandadel. 

Saatel “Märgatud Eestis” on vaja rohkem selgitusi, rohkem järeldusi. Esimene osa ei mõjunud kui liha ega kala. Jäi arusaamatuks, kas eesmärk on inimestele kaasa tunda, lihtsalt nende üle naerda või on see hoopis proov kaamera ees mingeid inimeste muresid lahendada. Nagu ka saatel endal, jääb arvustajal järeldustest puudu.