Paljud pidasid siiski vastu ja sättisid ennast 2. septembril kell 20 teleri ette. Uskumatu, et saade, mille kogu eesmärk on näidata noori ja ilusaid inimesi suudlemas (vahel vihjatakse koguni seksimisele!) ning siis olla šokis, et keegi suudles või seksis, toimib endiselt sama edukalt. 

Reality ühendab. See on formaat, mis annab osadele inimestele võimaluse nipsakalt öelda: “Ei, mina sellist p*ska ei vaata,” teisele võimaluse elada kaasa inimestevahelistele draamadele ning kolmandale naerda tüüpide üle, kes käituvad teisiti, ja seda veel telekas, kõigi pilkude all. Aga lõpuks ikka kõik räägivad.

Sellel aastal teadsid “Rannamaja” peategelased palju paremini, kuhu nad tulevad ja seda on näha ka nii-öelda inimtüpaažist. Kohe alguses ütles üks naistest (vist Hanna, tunnistan, ma ei ole veel nimesid pähe õppinud – hetkel on nad mulle veel “üks blondidest” või “brünett”) teiste rannamajaliste kohta: “Nad on nagu täpselt sellised inimesed, keda ma ootasin siia saatesse.” Jah, meie ka. 

Just seetõttu ongi režissööril ja operaatoril käsil keeruline ülesanne ületada eelmise aasta ootamatust. Kui esimene kord on veidralt pinev jälgida inimesi mitte millestki rääkimas ja ennast purju joomas, siis nüüd on see kõik juba ära tehtud. Seega draama peab olema palju tugevam, et see ka vähemalt sama huvitav oleks.

Realityt tehes tekibki mitmeid tunde materjali ja küsimus, mida sellega peale hakata. Suurem osa sisust tuleb välja visata nagu tünnisaunaks kõlbmatult kuum vesi (hah, viide saatele!). Samas, kui midagi väga ei toimu, ongi põnev näidata seda, kuidas kuus inimest üritavad tünnisauna parajale temperatuurile saada. Juba paistab, et on tehtud valikuid, kellest milline inimene voolida: oleme näinud katset teha mõnest saamatu lantija ja teisest pahur poiss. 

Erinevalt eelmisest aastast, kus osalised prooviti väikese mänguga kohe pärast saabumist nappidesse ujumisriietesse saada, siis uues “Rannamajas” tulevad osalised juba kohe bikiinides-ujumispükstes kohale. Vaatan teleris külmetavaid uusi reality-staare ning samal ajal aknast väljas esimest sügispäeva ja mul on tunne, et temperatuurid ekraanil ja õues on suhteliselt samad. Nad lõdisevad, kuid peavad visalt vastu, kuni saavad kaela toreda prahmaka vihma.

Eesti suvel loota, et äkki see üks päev, kus võte algab, on ilm üle 20 soojakraadi, on vist ikka naiivne. Osalised tutvuvad omavahel ja jutustavad esmamuljeid pihikaamerale. Ehk siis formaadilt on kõik juba tuttav. Jälle on tunne, nagu vaataks kuskilt kaugelt pealt klassikalist Eesti suvepidu kehva grilli, mõõtmatu koguste alkoholi ja leige (või liiga kuuma) tünnisaunaga.

Pakun välja ka lõbusa “Rannamaja” joomismängu, et saaks ennast osalistega samale lainele viia: iga kord, kui mainitakse Hikvisionit või ekraanilt paistab Dynamiit, siis võta lonks. Või ära võta, ise tead. Või siis, kui keegi ütleb “maasikas” või teeb kätekõverdusi. Ma muide ei teadnudki, et mehed nii palju kätekõverdusi teevad. 

Tänavu kumab ekraanilt läbi, et osalised teavad paremini, kuhu nad tulnud on, seega ilmselt on režissööril ja rohkem draamat, show-d ja materjali, mida kasutada, et vaatajaid kaasa elama saada. Mis saab edasi? Kas keegi tõesti veel seksib saates, mille eesmärk on näidata, kuidas noored inimesed endale kaaslase leiavad? Suure tõenäosusega jah! Ja kui ei, siis loodetavasti on see siiski põnevaks monteeritud.

Igatahes, mõnus, et meile on tekkinud stiilipuhas eestimaine reality-sari, mis on täpselt selline, nagu võiks oodata.