Aga kes see Slumach siis oli? Teave mehe kohta sisaldab nii tõsiasju kui ka rahvapärimust. Legend sai alguse 1800. aastate lõpus, kui pärismaalane, keda tunti lihtsalt Slumachi nime all, mõisteti süüdi mõrvas ning poodi seejärel Briti Columbias New Westminsteris üles.
Peagi pärast mehe surma hakkasid levima kuuldused, et Slumach oli avastanud Pitt Lake’i järve lähedalt mägedest kullapeidiku. Ta oli aeg-ajalt toonud tundmatust asukohast kullatükke ja uhkeldanud nendega kohalikes kõrtsides. Kuid ta lausus ka needuse kõigile, kel võiks tulla mõte mehe kaevandus üles otsida.
Ja needus töötas: kaevandust ei suutnud keegi leida, ning kui keegi leidiski, siis kulda seal polnud. Ning kui leidsid kaevanduse ja kulla ka? Siis mägedest sa elusana tagasi ei tulnud.
Lugu toetavat tõendusmaterjali napib, kuid see ei peatanud suure hulga kullaotsijate saabumist sinna piirkonda. 1930. aastatel sõitis Pitt Lake’i lähistele kulda otsima sadu kullakütte ning paljud neist seal ka surid.
Teised jällegi väitsid, et nad leidsid kulla üles. Näiteks sõnas 1970ndatel metsnik Stu Brown, et oli kogemata sattunud kullatükke täis oja peale, kuid ei suutnud seda asukohta enam kunagi uuesti üles leida.
Kümme aastat pärast Slumachi surma väitis Alaskalt pärit kaevur Walter Jackson, et oli kaevanduse leidnud. Ja ta suutis oma loo ka ära rääkida – vähemalt osa sellest. Tagasi jõudes tabas teda surmav haigus.
Enne surma kirjutas ta aga sõbrale kirja, milles kirjeldas leiukoha oletatavat asukohta. Selles kirjas väitis ta, et oli leidnud kullast kollase pinnasekihi. Ta korjas kokku tuhandeid kullatükke, millest mõned olid sama suured kui Kreeka pähklid. Oma kirjas märkis ta, et mattis osa kullast telgikujulise kivi alla, mille esiküljele oli tahutud märk. Seda kivi ei ole muidugi kunagi leitud.