Meditsiinikomöödia kahes vaatuses
Stuudio on lihtne, kaadri keskel on šikilt riides doktor Viktor Vassiljev, kes kõigepealt veedab mõned minutid niisama lobisedes, et selle aja möödudes saaks juba esimesed kõned vastu võtta. Ehk siis saatel on põhimõtteliselt kaks osa – ettevalmistatud sissejuhatav monoloog ja vaatajate telefonikõnedele vastamine.
Saate alguses toonitab arst üle, et tegu on otse-eetriga, talle võib helistada igaüks, kellel on tervisemure ning ta aitab. Edasi läheb asi kummaliseks. Ta tutvustab oma laual olevat TTV kruusi, joob sellest, köhatab ning ütleb: “Kest on vana, aga sisu on uus. Telekanal on ikka korralik kanal”.
Pärast mõnda omavahel kehvasti kokku seotud nalja näitab ta veel pilti viisakates riietes härradest ning räägib, et nemad tegelevad meeste tervise eest seismisega. Aga siis tõmbab ta selle foto alt välja järgmise pildi, millel on suurte kõhtudega ja liibuvates trikoodes mehed. See peaks vist olema naljakas, aga on hoopis totter ja segane.
“Ma ei saa enam midagi aru…”
Selleks hetkeks ütleb meie telekat vaatavast seltskonnast üks inimene: “Ma ei saa enam mitte midagi aru…”. Minagi üritan suu ammuli hoomata, et kas see, mis just juhtus oligi siis nüüd ettevalmistatud ja läbi kirjutatud monoloog, mis just juhtus.
See sissejuhatus on kõike muud kui lõbus ja sorav saate soojaks rääkimine. Kõik, mis peaks mõjuma muhedalt ja naljakalt on hoopis kohmakas ja segane. Eks nalja kirjutamine tegelikult ongi raske. Kui Viktor hüppab ühelt teemalt teisele, siis paistab, et ta vist ei tunne ennast ise ka selle tekstiga eriti mugavalt. Ma saan aru, et vaataja ootab siit rahvalikku mõnusat ja ehk isegi pigem labast huumorit, aga see oli kahjuks lihtsalt laisk ja ettevalmistamata.