Võtsin seejärel Kairega (Kaire Russ — toim.) ühendust. Talle ka idee väga meeldis. Seejärel saime kokku: mina, Ergo, Kristel (Kristel Aaslaid — toim.) ja Grete (Grete Kuld — toim.). Esimeses laiemas ringis arutasime, millised võiksid tegelased olla. Kuidas peaks sarja üles ehitama, kui palju on draamat, kui palju nalja. Kairega mõtlesime, et lisaks kõigele võiks sarjas olla ka läbiv krimiliin.

Meie saime Kairega kokku politseiga, tegime uurimustööd, kuidas näeb välja nende argipäev. Seejärel panime paika, kas räägime patrullpolitseinike või kiirreageerijate tööst, kumb oleks stsenaariumile kõige kasulikum.

Siis liigutasime paika ka sündmustiku: mis juhtub esimeses, teises või kolmandas osas. Jagasime omavahel Kairega ära, kes mida kirjutab: mina tegin esimesed paar osa. Need on üldiselt ka kõige keerulisemad, sest pole veel päris täpselt teada, mida tegelased teevad. Dialoogi kirjutades saad aru, kuidas tegelased räägivad, kes nad on, kuidas stsenaariumi edasi arendada. 

Kui vaatad ka suure eelarvega ja kaua tehtud välismaa sarju, siis nendegi esimesed osad on tihtipeale haprad. Alles kolmandas-neljandas osas hakkavad tegelaskujud selginema.

Kuidas mitmekesi kirjutamine välja näeb? Seriaali “Naised vormis” kirjutasid kahasse Kaire Russiga, aga ETV2-s jooksnud lastesarja “Homme põgeneme” tegite lausa kolmekesi: sina, Kaire Russ ja Liis Sein. 

Tegelikult peakski olema nii nagu igal pool mujal maailmas, et mitu inimest kirjutavad sarja. Mitte nagu Eestis, kus Kerttu Rakke kirjutab terve seriaali. Ühele inimesele on see tohutult suur töömaht. Aga üldiselt käivadki asjad siin teisiti: sarja tehakse kiiresti, eelarve on väiksem, publikut vähem. 

Mulle meeldib, kui seriaali kirjutab mitu inimest — esimeses faasis põrgatatakse ideid, kuidas ja mida üldse teha, milline on süžee. Juba siis on parem, sest on rohkem mõtteid. Keegi pakub ehk midagi ootamatut välja, mille peale ise poleks tulnudki. Seejärel hakatakse stseene lahti kirjutama, näiteks üks võtab romantika-, teine põnevusstseenid.

Nii tegime ka sarja “Homme põgeneme” kirjutades: kirjutasime osade kaupa. 

Lõpuks käisime kõik osad üle, sest igaühel on oma käekiri. Vaatasime, et iga tegelane räägiks igas osas samamoodi. Kui üks inimene kirjutab seriaali, siis räägivad kõik tegelased nagu tema. Tiimiga on hea. Kui näed, et kellegi maneerid tulevad esile, saab ümber kirjutada.

Kui pikk on üldse ühe sarja stsenaarium, kui arvestada seda lehekülgedes?

Laias laastus on üks lehekülg üks minut. “Naised vormis” üks osa oli umbes 42–45 minutit, seega nii 40–45 lehekülge.

Kui pikalt sa üht osa kirjutasid?

Kuna tegin seda lapse kõrvalt, siis mul oli aega ja kirjutasin neli päeva, ühes päevas umbes kümme lehekülge.

Siis oligi nii, nagu kirjanikud räägivad: istusid varahommikul laua taha ja kirjutasid keskendunult tunde? Lapse kõrvalt pole see vist nii lihtne.

Eks ma saan lapse mehele jätta. Aga minu meelest on komöödiate puhul nii — olen kirjutanud ju stand-up’e koos Tõnisega (Tõnis Niinemets — toim.) —, et üle kolme-nelja tunni ei saa seda päevas teha. Saad teha seda ja midagi muud. Aga see on maksimum, kui aju saab nii intensiivse asjaga nagu komöödia hakkama, kus peaks olema puändid ja naljad. See on kõige väsitavam žanr, mida kirjutada. 

Lookest, ilukirjandust või dramatiseeringut võid pikemalt jutustada, veeretada.

Kõige keerulisem olevat kirjutada irooniliselt, sest väike protsent inimesi saab sellest aru. Kuidas kirjutada stsenaariumisse nalja nii, et see ka vaimukas oleks? Puuksunaljast saab vist küll juba pooleteiseaastane lapski aru?

Ei tea, minu jaoks need ei toimi. Olen näinud elus üht-kaht toimivat puuksunalja. Aga ma kuulan, mida inimesed räägivad, ja jätan meelde. Eriti kui tean, et hooaeg on tulemas ja igasse osasse on nalju vaja.

Teooria on tegelikult see, et nali tuleb tegelasest. Mõtled toimivad tegelased välja, kellel on omavahel alati mingi konflikt: nad on kui pusletükid, mis ei sobi kokku. Ja nali tuleb omavahelisest hõõrdumisest. 

Kui üritad midagi naljakat, aga see pole loogiline, et mingi tegelane nii teeb, siis see mõjub vaatajale punnitamisena. Hea nali ongi raske.

Kas sa oled lugenud ka stsenaariumide kirjutamise raamatuid?

Ikka, olen lugenud näiteks sitcom’i, late night comedy’te või stand-up’i kirjutamise kohta. Viimane on hullult hea, sest kui oled põhja alla saanud — ja mina olen tänu Tõnisele, Kermesele (Kaur Kermes, produktsioonifirma Point asutaja — toim.) ja Pointile seda saanud —, siis tead ülesehitusest ning saad selle teistesse žanritesse üle kanda. Nali on kohutavalt tehniline asi.

Kas stsenaariumi ja nalja kirjutamine on sul ka kuidagi kergemaks läinud? Tõnisel on täispikad, ligi pooleteisetunnised stand-up’id. Tema esimene stand-up oli ju Fopaa! raames ligi seitse aastat tagasi?

Eks ikka, kuid kõik võivad ära õppida sonetivormi, aga vaid üks on Shakespeare, teised pole.

Kõige keerulisem on see, mille üle nalja teha. Mulle tundub, et viimasel ajal tehakse väga palju tillukestel teemadel — näiteks pinal kukkus maha — nalja, mis on mingis hetkes naljakas, aga lõpuks ei mäleta midagi, sest neil naljadel pole üldistusvõimet.

Olime jõulude ajal perega koos ja jälle vaatasime “Tujurikkujat” ja “Kreisiraadiot”, sest mõlemad on suutnud mingil hetkel teha suurtel, ühiskonda puudutavatel teemadel pisikese asja kaudu nalja.

Aga see stand-up, mida olen viimasel ajal Eestis näinud, jääb minu jaoks pisikeseks. Just mõtleme Tõnisega, millal ja kas üldse võiks järgmise teha. Kas oleme võimelised kirjutama poolteist tundi väga head nalja.

“Naised vormis” keskmes oli väga keeruline vägistamise teema. Kuidas leidsite seal balansi, mille üle tohib või ei tohi nalja teha? 

See oligi põhjuseks, miks me üldse tahtsime seda teha: rääkida väga keerulistest teemadest ja inimesi ka veidi valgustada, teha nii, et see poleks enam tabu. Inimesed ei taha üldse haavatavamate vähemusgruppidega seotud teemadest rääkida. Ja see oli minu jaoks nii suur asi, et saime seriaali Kanal2 ekraanile, mitte ei vaadata sarja kuskilt nišiplatvormilt — kommertskanalil räägitakse väga ausalt vägistamisest. 

Otsustasime teha seda komöödiavormis, sest siis saad kirjutada ülejäänud konteksti kohutavalt naljakaks ning nii on lihtsam vaadata ka tõsisemaid asju, sest ei teki tohutult ahistavat tunnet.

Aastate eest osales kodumaises tõsielusarjas tüdruk, kes mainis, et tema endine elukaaslane oli väga vägivaldne. Ometi ei jõudnud see teema laiema avalikkuseni. Naistevastasest vägivallast küll kirjutatakse, aga tihti ilmuvad lood selliste ajalehtede veergudel, mida loeb käputäis inimesi, kes omavahel asja arutavad. Ja sinna see ka jääb.

Minu jaoks on küsimus, millal jõuab selline teema mainstream’i — siis saame alles rääkida. See, et käputäis inimesi Facebooki Feministeeriumi-grupis teemat arutab, on vajalik, aga see kipubki jääma nende inimeste keskele. 

Väga hea näide oli kahe aasta tagune Flo Kasearu näitus (“Elust välja lõigatud” — toim.) Kunstihoones. See oli ühtlasi üks aasta külastatumaid näitusi. Flo ei pisendanud naisevastase vägivalla teemat, kuid suutis olla seda kajastades populaarne. See on väga oluline, et näitus oli mänguline. Mulle tundub, et sa saad läheneda niimoodi rasketele teemadele, kui sul endal pole valehäbi ja sind ennast ei tõmba lukku. Kui oled sama vaba kui Flo vägivallateemaga, võid kõike teha, ka nalja.

Kui suur hääleõigus on stsenaristil osatäitjate valimisel? Kas nalja kirjutades oli näiteks Kadri osatäitja Kristel Aaslaid silme ees?

Ergo küsib minult ja Kairelt tihti, mis me arvame, kui see näitleja mängib seda tegelast. Või palub meil inimesi välja pakkuda. Aga vahepeal need inimesed ei saa, siis pakub uue välja.

Aga muidugi on kohe lihtsam, kui tead, kes keda mängib. Teadsime, et Grete ja Kristel on politseinikud. Alguses pidi Karl Madist keegi teine mängima, aga tegelaskuju kohe muutus, kui selgus, et seda hakkab Peeter Oja kehastama.

Kui oluline roll on nimedel? Peeter Oja kehastatav Karl Madis on ju geniaalne nimevalik, iga kord hakkasin seda kuuldes naerma.

See oli pauk minu alateadvusest. Aga samas arvasin, et saadakse kohe aru, kui paneme Veiko Porkaneni nimeks Martin Helme järgi Martin Helves, see tundus too much. Priit Kaja (Ott Leplandi kehastatav politseinik — toim.) oli Kaire teema. Ja Kadri (Kristel Aaslaiu kehastatav politseinik — toim.) ja Doris (Grete Kulla tegelaskuju — toim.) olid väga loogilised. Kui näed Kadri vanemaid, siis tead kohe, mida nad enda lapsele nimeks paneks.

Mille kirjutamine sul praegu pooleli on?

“Naised vormis” teine hooaeg sai just rohelise tule ja see jõuab suvel eetrisse. Uus hooaeg räägib lähisuhtevägivallast ja sellest, mis toimub suletud uste taga, samuti sellest, kui raske on sellega kohtusse jõuda.

Samuti jõuab augustis Draamateatris lavale lavastus Onu Bellast, mida kirjutan. See pole päris elulugu, vaid väikese nihestusega. Mulle tundub, et praeguseks on igast eestlasest elulootükk, seega proovin seda natuke vältida. Pigem on teemaks see, mis on punk, mis vabadus. Laval on muidugi ka bänd.

KERTU MOPPELI NELI LEMMIKUT:
“Severance” (Apple TV+): düstoopia kontoritööst. Väga lahe, kafkalik, absurdne, samal ajal leidub sarjas lynchilikku alateadlikku õudust. On võitnud päris palju auhindasid.

“The Deuce” (HBO): “The Wire’i” tüüpidelt sari pornotööstuse sünnist. Kulgeb 1970-ndatest 1990-ndateni välja. Esitab huvitavaid küsimusi näiteks feminismi ja ühiskonna vabaduse kohta.

“Glow” (Netflix): sari sellest, kuidas naised hakkavad 1990-ndatel wrestling’uga tegelema. Oli omal moel ka eeskujuks “Naised vormis” kirjutamisel: sellest, kuidas hoida draama ja komöödia vahel piiri.

“Succession” (HBO): minu jaoks on seal mingit Shakespeare’i mõõtu perelugu. Tegemist on siiski komöödiaga, mis räägib superrikastest. Üks suurepäraseimalt kirjutatud sarju vist üldse.

Meeldib eriti see, et kui näiteks “Parasiidis” või “Kurbuse kolmnurgas” on tehtud rikastest sellised natuke totukesed, kes justkui ise ei adu, kui palju õudust nad maailmas põhjustavad, siis siin on nad väga ausalt endast teadlikud. Seepärast ongi see sari hirmutavalt usutav.

PARIM STSENARIST ON …
Charlie Kaufman, kes kirjutas stsenaariumid filmidele “Synecdoche, New York”, “Being John Malkovich” ja “I’m Thinking of Ending Things”. Sõna ostseses mõttes tegeleb eksistentsiaalsete küsimustega, aga läbi mingi kummalise nihestuse. Ta suudab luua väga imelikke maailmu, mis on samas kuidagi arusaadavad ja loogilised. Väga originaalsete ideedega autor.