Uudis

5 alternatiivset jõulufilmi, kui “Üksinda kodus” ja “Visa hing” juba halliks ajavad

Christian Bale mängib Patrick Batemani filmis "American Psycho". Jõulud ei ole ta hingele kerged. Foto: kaader filmist.

Film aitb jõulumeeleolu pikendada ja see ei pea tingimata olema “Die Hard”. Vaata pühade ajal parem midagi natuke teistsugust. Need ei ole päkapikumütsi ja kuusepuuga jõulufilmid, vaid toimivad vastumürgina üle-kommertsialiseeritud ninnunännu pühadeperioodile.

1. “Hiilgus” / “The Shining”

(1980, olemas Netflixis)

See on minu aastatepikkune traditsioon: vaadata jõulude ajal üle “The Shining”. (See aasta – juba tehtud!)

Siin on kõik pühade-meeleolu elemendid olemas: mõnus mäestikukuurort, äralõigatus segavast linnaelust, ajalooga suusahotell ja kirjanik, kes lõpuks ometi saab raamatu kirjutamisele pühenduda.

“Hiilgus” on filmikunsti tipp mitmel rindel: Jack Nicholson mängib märkamatult reaalsusest irduvat peategelast, film kruvib üliosavalt pulssi tõstvat pinget ja pea kõik stseenid on täis vaatajatele jäetud salamärke, mille tõlgendamisest on saanud omaette kultus.

Muidugi võiks kogu pühade aja veeta Stanley Kubricku filme vaatamas, aga piirdume siin kahega.

2. “Silmad pärani kinni” / “Eyes Wide Shut”

(1999, Google Play, iTunes)

Siin on ka ekraanil reaalselt jõulud, kuigi ainult korraks. Peamiselt näeme aga Tom Cruise ja Nicole Kidmani, kes paar filmis ja olid paar ka filmimise ajal. Nende vahel pole kõik päris korras ja ei tea, kas ainult filmis või ka päriselt?

“Eyes Wide Shut” on korraga müstiline, kriminaalne, salapärane ja kindlasti ebatavaline film. Edukas New Yorki arst kohtub pühade ajal ootamatu vana tuttavaga, saab veidra väljakutse ja satub sellise salaorganisatsiooni peale, et see ei lase filmi vaadates võileivapausigi teha.

Lõpuks analüüsides on see film ikkagi mehe-naise suhtest, aga ärge laske ühegil eelarvamusel end filmi osas eksitada.

Ja nagu ikka Stanley Kubricku puhul, on film täis nii palju vihjeid, viiteid ning salamärke, et veel mitu korda üle vaadates avastad midagi uut.

3. “Palgamõrvarid Brügges” / “In Brugges”

(2008)

Tõsiste filmide vahele järele võib teha toreda aastalõpureisi kaunisse Belgia linnakesse Bruggesse, mis natuke Tallinna Vanalinna meenutab. Ainult et iirlasest palgamõrvar Colin Farrell ei taha üldse Brugges olla.

Kui ta aga viimase tööotsa järel saab bossilt ülesande just Brugges redutada, pöördub see muidugi koomiliseks seikluseks.

4. “Mees ilma minevikuta” / “Mies vailla menneisyyttä”

(2002)

Kuigi see pole otseselt jõulufilm, räägib Oscarile kandideerinud “Mies vailla menneisyyttä” kõigist neist väärtustest, mille meenutamiseks pühad üldse välja mõeldud on.

Pättidelt peksa saanud M avastab, et ta ei mäleta oma varasemast elust midagi ja leiab end järsku ühiskonna kõige alumiselt trepiastmelt. Püüdes taas pinnale jõuda avastab ta, et ka inimestel, kellel pole midagi, on siiski midagi abivajajale anda.

See on soe ja inimlik film, mis annab lootust ja optimismi.

See on ka väga naljakas film, sest isegi kõige pingelisematel hetkedel on Aki Kaurismäki tegelased nii soomlaslikult tuimad, nagu me oma põhjanaabrid tundma oleme õppinud. Aga seal vaiksete silmade taga hõõgub kirg, me teame seda!

Eriti naljakas on seda vaadata eestlasel, sest ega me ju ise eriti teistsugused pole ning kõige parem on naerda enese üle.

5. “Ameerika psühho” / “American Psycho”

(2000)

Ja et mitte lõpetada liiga pehmelt, siis tuleb pühade ajal kindlasti ära vaadata ka “American Psycho”, mille parim osa on kindlasti Christian Bale. End filmi jaoks ideaalsesse 80ndate lõpu Yuppie-vormi trimminud Bale osutub psühhopaadiks, kelle jaoks on kaasinimeste rappimisest palju olulisem see, kas tema visiitkaart on stiilsem kui kolleegide oma või ei.

Nagu hea filmi puhul ikka, on filmis nähtav psühhopaadist investeerimispankur tegelikult metafoor moodsale elule, mis muidugi publiku juhtme täiesti kokku ajab. Kuidas saab kaasinimeste peal jubedaid roimi teostav pintsaklipslane olla sotsiaalkriitika?

“American Psycho” ainus puudus on see, et erinevalt romaanist (1991) pole filmis välja mängitud seda, kuidas psühhopaadist Patrick Batemani iidoliks oma temaga samas linnas tegutsev ärimees Donald J. Trump. Võib-olla saigi Bret Easton Ellise geniaalsus sai paljude jaoks selgeks alles aastal 2016.

Aga mis seos on jõuludega, küsite? Filmis on muidugi sees jõulupeostseen, mis Patrick Batemani jaoks on piinarikas kooseksisteerimine oma reaalsusega.

Märksõnad: , , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.