Ohvritega võetakse ühendust sotsiaalmeedias, meilitsi või ka telefoni teel. Edasi inimesi kas näiteks ähvardatakse, neilt palutakse elatisraha, pakutakse investeerimisvõimalusi või kasutatakse muid survestusmeetodeid. Eesmärk on alati sama – soovitakse, et ohver ostaks ja saadaks petturile edasi mingi kindla teenuse kinkekaardi.

Kinkekaardipetturitele jälile saada on üsna keeruline. Kuna ei kasutata pangaülekannet, siis on pettust rakse siduda kindlate isikutega. Kulutatud raha ei ole võimalik hiljem ka tagasi küsida, kuna e-poest sooritati ost täiesti legaalselt.

Petturitele saadetud kinkekaardid müüakse tavaliselt maha erinevates foorumites. Kuna seal on müügihind poes pakutavatest hindades tunduvalt madala, siis ostetakse kaup ka kiiresti ära. Sageli on kaardid maha müüdud ja ära kasutatud juba enne seda, kui ohver pettusele jälile saab.

Kuidas pettust ära tunda

Niidi sõnul tasuks kindlasti skeptiliselt suhtuda justkui eikuskilt kontakti otsivatesse tundmatutesse välismaalastesse, kes soovivad, et saadaksid neile väga spetsiifilisi asju. Suurem osa petturitest on seni pärit olnud Türgist, Nigeeriast ja Inglismaalt.

Kui keegi võõras palub sul osta ja talle edasi saata toote, mille funktsiooni sa ei tunne, siis see peaks peas häirekellad tööle panema. Selles tulenevalt tasub petuskeemist kindlasti teada anda vanematele inimestele, kes võivad kinkekaartide tagamaid tundmata suurema tõenäosusega pettuse ohvriks langeda.

Küsisime ka politseist, kas petuskeemist ollakse teadlikud, kuid loo avaldamise hetkel ei ole meie päringule vastatud.