Võlakütid on nii uskumatud karakterid, et Lusti ennast pole olnud vajadust saatesse lõigatagi. Siin pole olnud vajadust sündmusi forsseerida või inimesi tagant torkida, Päär ja Kitt teevad selle töö ise suurepäraselt ära.
Ehkki “Võlakütte” toodab sama kamp, mis “Kuuuurijat”, on siin loobutud ka legendaarsest taustahäälest Paek Eestee (anagramm väljendist “kes teab”). Kaadritagust teksti esitab Indrek Ojari ja teeb seda väga hästi.
Jurist!
Kui “Kuuuurija” puhul tahaks sageli viriseda kehva toimetajatöö ja pealiskaudse režii üle, siis siin näitab režissöör Alar Nilov, et teab küll, kuidas televisiooni tegemine käib. Väga täpsed kaadrid, väga täpsed katteplaanid, mitte ühtegi kohta, kus oleks tapeet. Tapeediks kutsutakse suvalist pildijada, mis on kokku monteeritud, et pika kaadritaguse teksti ajal oleks midagigi näidata.
“Võlaküttide” toimetajaks on märgitud Aleksander Vipper, kelle kohta internetis küll mingit jälge pole. Tegemist on varjunimega.
4-osaline “Võlaküttide” sari on hea näide professionaalsest dokumentaalsaatest, kus ajakirjanik on juristiga tihedat koostööd teinud. Parimates meediamajades on jurist peatoimetaja parem käsi. Ta aitab vaadata, et lugu balansseeriks hea maitse ja seaduste piirimail. Aitab jutustada lugu nii, et publik saaks asjast aru, kuid antikangelasel poleks ühtegi detaili, millest kinni hakata, et ajakirjandusväljaanne kohtusse kaevata.
Nõuded!
Lihtne näide: kedagi ei tohi nimetada loos vargaks, sest see on halvustav ja hinnanguline, selle asemel tuleks kasutada: süüdistatakse varguses/on mõistetud süüdi varguses. Need on faktid, mida saab kontrollida. Aga kas inimene on oma olemuselt varas, seda on sama raske kindlaks teha, kui seda, kas inimene on loll või tark.
