Kõige suurem möödapanek ongi tehtud sellega, et ehkki saade on nimetatud “Õhtuks” on see formaadilt ikkagi hommikusaade. Kuulsin, et “Õhtu” puhul püüti jälgida “Ringvaate” formaati, et korrata selle edu. Ausalt öeldes pole neil saadetel mitte mingit sarnasust.

“Õhtus” ei käsitleta mitte ühtegi päevateemat. Sama hästi võiks nädala jagu seda palagani ette filmida (ja mitme saateosa puhul seda ongi tehtud) ja tulemus oleks täpselt sama (mitte)haarav.

Isegi näitlejad ei aita

On loodetud, et näitlejad tulevad ja teevad nalja:

1) Andrus Vaarik ja Raivo E. Tamm esinevad kõigepealt Ivan Orava ja “ENSV” Illarina, seejärel püütakse veidi päevapoliitika juttu ka ajada. Ent intervjuu on struktureerimata, saatejuhid ei kuula vastuseid, ei reageeri neile ja lõpptulemus on lihtsalt veel üks loba. Mida aeg edasi, seda talumatumaks saatelõik muutub, sest kõik neli stuudios olijat püüavad üksteisest üle rääkida.

Teemat ei ilmesta ka vox-pop, kus inimestelt on püütud küsida palju nad teenivad. Kõikidele vox-popi ehk rahvaküsitluste armastajatele võin öelda, et korralike vastuste saamiseks tuleb küsitleda vähemalt 30 inimest. Kui nii palju tööd teha ei viitsi, siis saadki tänavaküsitluse, kus küsimus on esitatud, aga vastust sellele ei anna keegi.

2) Märt Pius ja Henrik Kalmet pistavad käe kasti ja püüavad ära arvata, mis seal sees on. Noh, võib ju vaadata, aga miks?

Liiga palju saatejuhte

Saatejuhid Piret Laos, Jüri Butšakov ja Robert Rool õppisid kolme kuu jooksul “Hommikut” tehes kenasti ära, kuidas olla teleris huvitav, šarmantne ja särav. “Õhtus” on aga saatejuhtide eksponeerimisega liiale mindud. Tulemuseks on enese nautimine ekraanil, mis on televisioonis üks ohtlikumaid asju.

See on libe tee ja tulemuseks oligi šovinistlikke nalju täis episood tagumiku-modelli juures, kus Butšakov ja Rool kordamööda ossi-huumorit viljelesid.

Ja kui veel pooleteise tunnise saate jooksul saatejuhtidest küllalt pole saanud, siis kõige lõpetuseks esineb bänd, aga seda ainult siis kui nad saatejuhid ka kampa võtavad. Nii näeme Trafficut, kus marimbade ja tamburiinide taga naudivad eetrit Laos, Butšakov ja Rool.

Teemade valik saates on tugevalt meelelahutuslik ja seda saab iseloomustada sõnaga palagan. Isiklikult vaatasin “Õhtu” ära kahes jaos, sest ühe korraga seda kõike lihtsalt pole võimalik välja kannatada. Ei kujuta ette, kuidas on võimalik vaadata kõigepealt 1,5 tundi “Reporterit” ja siis veel 1,5 tundi “Õhtut” peale. Julgen seda soovitada ainult isikutele, kellel tõesti mitte-mitte midagi muud teha pole.

Marii Karell on teleformaatide “Radar” ja “Ringvaade” looja.