2) Operaator ei saa kaadrisse külalise kaaslast, sest kaaslane jääb kutsutud külalise varju.

3) Operaator ei saa paari kätte täispikkuses, sest nad liiguvad pärast kätlemist kiiresti presidendipaari juurest ära.

4) Täispikkuses plaaniks pole piisavalt ruumi ja paarist saadakse seetõttu küljeplaan.

5) Külalised on kätlemise ajal valgustatud, aga nii kui presidendile käsi antud, astuvad valgusest välja. Selleks, et nad ka täispikkuses ilusad välja näeksid, tuleb ette mõelda ja sinna eraldi valgus panna.

6) Me ei saa aru, kes presidendiga kätleb, sest heeroldi hääl ei kostu televiisorisse (tal pole mikrofoni) ja eraldi kommentaatoreid pole pandud.

7) Külalised liiguvad presidendi eest nii kiiresti läbi, et teadustaja ei jõua nimesid ja ameteid ette loetud.

Ühesõnaga, kätlemistseremoonia on üks karide rägastik, mille otsa on kerge koperdada kui oled kogenematu.

Sel aastal oli aga asi perfektselt lahendatud. Ehkki tempo oli väga kiire, jõudsid kaamerad tabada tõesti kõigi külaliste suuri plaane (näod) ja üldplaane (täispikkuses).

See nõuab eraldi tunnustust, sest alati on võimalus, et mõni külaline jääb ette koperdama või keerab oma kaaslast oodates kaamerale selja, mistõttu on kaadris üks suur must pintsak. Kõigele sellele jõudis kätlemise peaopearaator ja režissöör Indrek Šeiko koos meeskonnaga kiiresti reageerida.

Palju mõnusamaks tegi vaatamise ka telekommentaatorite tagasitoomine. Urmas Vaino ja Reet Weidebaum said esimesel korral tunde kätte, järgmine kord juba teavad kui vähe või palju aega tegelikult inimeste tutvustamiseks jääb.

Aja kokkuhoiu mõttes oli ilmselt otsustatud, et diplomaatilise korpuse keerulisi nimesid ei hakata otse-eetris veerima. See võib isegi protokolli järgi olla korrektne, sest isikud esindasidki meie vabariigi sünnipäeval eelkõige oma riiki, mitte iseennast, kuid mõjus siiski veidi ebaviisakalt.

Kokkuvõtvalt tahaks teletiimi siiski kiita ja öelda palju õnne Eesti Vabariigi 101. sünnipäeva eduka ülekande puhul.