Autorid olid otsustanud, et ajakirjanikke intervjuu plaanides ei näidata. Kaks-kolm korda kuulsime Kärmase häält kohtades, kus ilma küsimuseta ei saanud vastust sisse lõigata. Tegelikult oleks võinud muidugi Kärmase peale saate üles ehitada. Ta on Eestis uuriva teleajakirjanduse legend ja kui ta võtab erisaate teha teisest legendist, siis pigem on see ikkagi uhkuse asi, mitte detail, mida varjama peaks.

Nii oleks ka sujuvamalt üle saadud siduvast tekstist, mis praegu oli lihtsalt kirjana ekraanil. Kärmas oleks võinud selle kas kaadritaguse tekstina ette kanda (mis oleks tekitanud probleemi, millega teksti “katta” ehk mida pildis samal ajal näidata) või standidena selle esitada.

Alusta huvitavaga, mitte kohustuslikuga

Kõige loogilisem viis eluloo jutustamiseks on kronoloogiline. Hea lugu aga algab kõige põnevama kohaga. Selle järgi oleks võinud erisaade Savisaarest alata nutva Siret Kotkaga. Kahtlemata kõige emotsionaalsem ja kõige haaravam materjal.

Täiesti kõrvale oleks võinud heita Savisaare kunagise intervjuu “Tähelaevale”. See ei andnud uuele materjalile midagi ootamatut juurde ega täiendanud seda kuidagi, vaid võttis lihtsalt tempo maha.

Kasutan sageli lugusid toimetades ja autoritega suheldes ütlust: pane sisse kõik, mis tundub huvitav. Mis tundub kohustuslik, aga igavapoolne, viska välja. Hea nipp, mis ka Savisaare erisaate puhul oleks tempot juurde andnud.

Supertöö on tehtud vanade fotodega. Väga palju ägedaid pilte oli välja kaevatud ja täpselt õigetes kohtades esitletud.

Kindlasti on tegemist huvitava vaatamisega. Võtke see aeg ja tuletage osa asju Eesti ajaloost taas meelde ja saage mõne asja võrra targemaks. Aga Savisaare elus on veel palju-palju põnevaid detaile, mis seekord eetrisse ei mahtunud.