Näituse piletihinnad on krõbedad ja panevad enne sinna minekut tõsiselt mõtlema. Täispilet maksab 19,50 eurot ja selle peab ostma ka lastele alates 14st eluaastast. Lastepilet maksab 13,50 eurot, aga võimalik on saada erineval moel ka tasuta kutsepileteid (lasteaedadest, Selverist 10-eurose ostuga jne). Piletiga saab päeva jooksul edasi-tagasi käia nii palju kui ise soovid.

Tagasiside internetis on olnud näitusele vastuoluline. Kurdetakse, et roboteid on vähe, need ei tee midagi, “pooled on katki” ja töötajad räägivad vene keeles ja eesti keelest aru ei saa.

Mis seal tegelikult on?

Ei, seal näitusel ei ole kohal midagi uskumatut, enneolematut või revolutsioonilist, aga see pole ka probleem. Esiteks tuleb aru saada, et see näitus ei ole minule, vaid eelkõige siiski lastele.

Mind üllatas, kui palju asju seal tegelikult kohal oli. Oli väga palju erinevat tüüpi roboteid ja seadeldisi ning päris palju oli veidraid Pepperi stiilis humanoide, aga üldjuhul on need kõige igavamad. Küll aga oli seal ka teaduskatseid ja muud huvitavat, kuni mudelautode kihutamise ja robotite jalgpallini välja.

Mulle pakkusid rõõmu just kõige lihtsamad asjad seal. Näiteks mulle meeldis LEGO Mindstormi põhjal tehtud robot, mis pani Ruubiku kuubiku kokku, mille ma olin ise talle segamini ajanud.

Kuidagi väga äge tundus mulle ka üks suur, 30 sentimeetri pikkune helendav robotkala. Ilmselt pole siin tegemist mingi tipptehnika saavutusega, nagu enamik asju seal, aga see oli mõjuv.

Rääkides erinevatest tehnoloogiatest, mis pole otseselt uued, siis olid seal virtuaalreaalsuse peakomplektid Oculus Rift ja HTC Vive, seal oli Hololens ja Leap Motion. Isegi Xbox oli seal koos Kinectiga. Need on jällegi asjad, mis pole otseselt mõeldud lastele, kui Kinect välja arvata.

Olin neid kõiki proovinud, aga kasutasin võimalust siiski korra HTC Vive’i peal “Beat Saberit” mängida.

Robotitest rääkides, siis oli seal neid, mida said ise juhtida või mis sinu näoilmeid jäljendasid või sinu küsimustele vastasid. Küsimused peavad mõistagi olema inglise (mõne roboti puhul ka vene) keeles.

Suurimaks probleemiks vast on iga roboti juures olevad tutvustused, mis on tõlgitud eesti keelde ikka täiesti kohutavalt.

Päris mitmed asjad olid seal sellised, mille eest tuli lisaraha välja käia, paar kuni kümme eurot. Seal olid näomaalingud, 3D-pliiatsiga joonistamine ja muu kraam. Jällegi, kõik puhtalt lastele, mitte mulle.

Kõige suurem üllatus

Kõige suurem üllatus oli vast see, et peaaegu iga roboti või atraktsiooni juures oli keegi. Kokku oli näitusel vist oma 30-40 töötajat.

Internetist võis lugeda, et töötajad suudavad rääkida vaid vene keeles, aga mina sain kõigiga eesti keeles räägitud, kuigi see enamikel töötajatel polnud emakeel.

Lisaks olid kõik töötajad väga sõbralikud ja abivalmis, mis sellistel üritustel on pigem Eestis minu meelest erandiks.

Mind üllatas “Robotite linn” positiivselt, aga oma roll on siin selles, et ootused olid madalad. See pole raharaiskamine, kui sul lapsele vähegi robotid huvi pakuvad.

Samas pole see ka selline näitus, kuhu peab tingimata minema ja mis oleks midagi erakordset. “Robotex” kuu aega varem oli raudselt parem ja hoopis teisest klassist üritus, selles pole kahtlust.