“Suur teema ju. Mõtle, 300 kooli kinni pandud, inimestel on mälestused, ilmselt osad neist lagunevad praegu, sest neid pole kellelgi vaja,” jätkab esimene oma veenmistööd.

“Aga mis siis?” ei ole skeptik ikka rahul. “Kus see lugu siin peidus on?”

Nüüd sekkuvad õhinal teised. Mõelda vaid, me saaksime üles otsida inimesed, kes neis koolides varem käisid ja nad oma vanadesse klassiruumidesse viia. Nostalgia, pisarad… Me saaksime küsida ametnikelt, miks majadel niisama seista lastakse. Me saaksime üles otsida inimesed, kes vanades koolimajades midagi põnevat teevad. Sõbrad, see on ju LUGU!

Niimoodi hakkaski kõigile koosolekul istujatele tunduma, et see on lugu ja lausa väga tähtis lugu, millest Eesti inimesed peaksid kindlasti teadma. Vahva on ka see, et uue Radari avalugu ei tegutse kabinetivaikuses ega poliitikute-ärimeeste omavahelistes sfäärides, vaid lausa vaata et sümboolselt tuleb Tallinnast ära ja läheb maale, kus päris inimesed elavad päris elu.

Saatejuhil olid toredad saapad

Tihti on muidugi keeruline paberil heana tunduvaid ideid teoks teha ja nii peamegi tõdema, et uue Radari avaloo kõige põnevam osa oli punases kampsunis ajakirjaniku saapad, millele oli üleelusuuruselt PUMA peale kirjutatud. Selliseid juba iga päev ei näe.

Sügisest peaaegu täielikult uue tiimiga alustanud Radaril oli võrreldes oma 20. hooaega alustanud Pealtnägijaga muidugi palju rohkem tõestada. Kärt Anvelt ja tema nimekad kolleegid pidid kahtlemata arvestama sellega, et neilt oodatakse palju ning et Kanal 2 kui erakanali jaoks, mis teeb üldse omasaateid vaid näpuotsaga, on Radar suur ja kulukas projekt, mille olemasolu peab end ise õigustama.

Pealtnägijal seda muret pole ja seetõttu võiks neid olla ju lihtne murda. Võiks ju arvata, et vana ja mugav saade, sisseharjunud töövõtted, ehk kipub laiskuseuss sellistel hetkedel sisse tulema ning noored ja vihased konkurendid võiksid hea tahtmisel korral vanale olijale igasuguseid vingerpusse mängida.

Praegu võib öelda, et vähemalt hooaja esimesed saated seda küll mingilgi moel ei kinnitanud. Pealtnägija esimene saade polnud mingi uuriva ajakirjanduse tipp, aga iga lugu sellest oli omal moel huvitav.

Haiglatoidu loos on olemas klassikaline konflikt “suur versus väike” ning isegi oma superstaar Eesti Eine tegevjuhi Indrek Kirsi näol. Tema esinemisi tahaks telerist kohe rohkem näha, ta võiks isegi paar korda nädalas kusagil üles astuda ja näidata eestlastele, kuidas päriselt äri teha tuleb.

Head esinejad teevad hea saate

Isegi neis Pealtnägija lugudes, kus suurt konflikti ega üldistusjõudu ei leidunud, olid esinejad lihtsalt nii head ja värvikad, et tegid teemad meeldejäävaks.

Mõelda vaid, Eestis on olemas inimene nimega Michael Gregorius Bach, kes muide töötab kõrgel kohal olulises ettevõttes koos Res Publica kunagise asutaja Tõnis Konsiga ja kes armastab üle kõige maailmas Põhja-Koread!

Mõelda vaid, Mihkel Kärmas istub Neeme Järvi vastas ja silmagi pilgutamata küsib talt, et kas dirigent teab, misasi on Patune Pool ning et on ju nii, et Neeme Järvi ikkagi maailma tippdirigentide hulka pole jõudnud. See on huvitav televisioon ja Pealtnägija teab, kuidas sellist teha.

Radari toimetus veel ei tea, tundub vähemalt esimese saate põhjal. Teemad justkui on, lood justkui valmivad, saatejuhid mõjuvad ekraanil üldiselt hästi, aga tulemuses jõudu pole. Teemad on ühepoolsed, ühe allika lood, ilma selge konflikti ja mõtteta.

Vastased justkui on kusagil olemas, aga kaamera ees higistama neid ei panda nii, nagu Anna Pihl Eesti Eine tegevjuhi pani. Selle asemel muutub lugu Bill Browderist (kelle nime nii Kärt Anvelt kui Eeva Esse järjekindlalt kõvasti ja valesti hääldasid) korraga mõnusaks Londoni reisisaateks, millel ei tundu käsitletava teemaga üldse mingit erilist seost olevat.

Me ei tea, mis on uue Radari ambitsioon. Kui see on teha kord nädalas mõnusat ümarat, aga tähtsana tunduvat ajaviidet, mis inimesi teleri eest ära ei ajaks, siis võib nii edasi minna küll. Kui see on aga teha teravat uurivat ajakirjandust, siis tuleb konkreetsed konfliktid sõnastada ja selles osalevad inimesed kaamera ette tirida.

Muidu võib Radari küll rahulikult ümber nimetada Reporter Plussiks ja saatetiimi kuludelt pool kokku hoida.