Uudis

Rainer Peterson: 10 parimat videomängu aastast 2018

Videomängusaate “Puhata ja mängida” saatejuht Rainer Peterson avaldab enda 2018. aasta parimad videomängud.

2018 oli minu jaoks veider mänguaasta. Hoolimata mänguloojate püüdlustest jäid paljud väga oodatud pikaajaliste seeriate järjed oluliselt nõrgemateks.

Selle aasta “Tomb Raider” ja “Far Cry” osutusid totaalseks pettumuseks ning kuigi “Spider-Man” ja “Red Dead Redemption 2” ei ole kindlasti halvad mängud, on nendel palju nõrku külgi, mis nende mängimise pigem tööks kui lustiks teevad.

Aga õnneks ilmus ka mänge, mida võib julgelt kõigile soovitada.

10. Wario Ware Gold

WarioWare on olnud väga omapärane mänguseeria algusest peale ja peaaegu mitte keegi pole suutnud taasluua sellist maanilist tempot nagu “WarioWare”. “WarioWare Gold” toob Nintendo 3DSile uuendatult kokku kõik mitusada eelnevates seeria osades olnud paarisekundilist mikromängu ning lisab omalt poolt veel käputäie.

Paarikümne sekundi jooksul on võimalik nina nokkida, leida õige WC-kabiin, tervitada koera, puhuda küünlaid ning mängida sfäärile kantud esimest Super Mario levelit 3DSi keerutades.

Selle võlu on keeruline seletada, aga kui käed külge panna, võib tunda sellist mängulusti ja puhast rõõmu, mis suure eelarvega mängudes tihti kaduma läheb.

9. OnRush

Kihutamismängud on kuskile ära kadunud. PS2 aegu olid need üks mängunduse põhitalasid, aga nüüd võib kohata vaid mõnd paari aasta peale. Süvenemata võiks arvata, et “OnRush” ongi ainult üks tagasivise nendesse vanadesse kihutamistesse, aga tegelikult pole võidusõidul selle mänguga suurt pistmist.

Tegemist on peamiselt mitmikmänguga, kus selle asemel, et esimeseks jõuda, tuleb saada teisest tiimist rohkem punkte. Olgu see siis vastaste välja rammimise, konkreetse positsiooni hoidmise, või trikitamisega.

Kahjuks ei saatnud seda mängu müügiedu ning mängu teinud tiim saadeti laiali, kuid selle mängitavus oli niivõrd paigas ning see nägi liikumises nii hea välja, et oleks tahtnud näha, mis on selle edasiarendus ja järgmine osa.

8. Donut County

Ma eelistan alati paaritunnist hästi kirjutatud ja mõne hea mehhaanikaga kogemust kümnete tundide pikkusele linnukeste kogumisele ning “Donut County” on hea näide kuidas seda teha.

Isekas pesukaru tahab kõik auku visata, sest noh, pesukarudele meeldib prügi. Kus mujal mängus oled saanud mängida auguna? Lisaks veel väga hea soundtrack ja värviline visuaal mis annavad kokku ühe ägedaima mänguelamuse sellel aastal.

7. Soulcalibur VI

Tuleb tunnistada, et ma pole kaklusmängudes üldse hea, aga mulle väga meeldib neid mängida.

Praeguse generatsiooni konsoolide esimene “SoulCalibur” on just täpselt minu maitse järgi – palju üksikmängusisu, suur valik tegelasi, võimalus nullist oma kakleja luua ja muidugi hästitöötav netimäng, on see, mida ma amatöörina kaklusmängudest otsin.

Kui soovi, võimalik muidugi väga sügavuti minna ja pühenduda ja mõned karakterid “ära õppida”, samas võivad puldi haarata ka need kes mängivad mänge korra aastas ning neil on sama lõbus.

6. Burnout Paradise Remastered

Mu läbi aegade lemmikmäng anti uuesti välja, seega ma ei saanud seda listist välja jätta. Kui “Burnout Paradise” 2008. aastal ilmus, tegi see paljusid asju esimest korda, või vähemalt esimest korda õigesti.

Avatud maailmaga kihutamine, palju autosid, efektsed purunemised, kiirusetunnetus mida siiani ületatud pole, väga unikaalne lähenemine mitmikmängule, nimekiri on üsna pikk.

Aga kuigi põhiosa mängust töötab siiani hästi, siis kümne aastaga on ühtteist mängunduses edasi arenenud ja “Burnout Paradise’i” menüüde süsteem ja mõned graafilised detailid on selgelt teisest ajastust. Aga see ei tohiks kedagi takistada seda mängimast ja nautimast.

5. Forza Horizon 4

Sujuvalt võibki öelda, et minu jaoks on “Forza Horizon 4” esimene mäng mis on saanud isegi ligilähedale sellele mängutunnetusele mis “Burnout Paradise”. Otseloomulikult on see palju tänapäevasem mäng, graafiliselt ilmselt ka kõige ilusam automäng, aga kuna Forza seeria autod päris mudelid päris autotootjatelt, ei lenda need nii toredasti õhku või lähe nii ägedalt puruks kui “Burnoutis”.

Forza Horizon 4 Autumn Drive

See on ka esimene “Horizoni” seeria mäng, mis on võimeline konsoolil jooksma 60 kaadrit sekundis, mis ausalt öeldes on ainuke viis automängude mängimiseks. Ning olgugi, et see tundus esialgu lihtsalt naljakas marketingilause, siis aastaajad tõesti muudavad kõike. Kui nüüd autod ainult ägedalt puruks minna ka tohiks.

4. Dead Cells

Kui sulle meeldivad pikslilised platvormikad, kas metroidvania elementidega, või mitte, siis 2018 oli sinu aasta! Siiski suutis “Dead Cells” sellest merest peajagu kõrgemale tõusta. Mitte, et ta midagi väga uut või erilist teeks, vaid tehes kõike väga hästi.

Animatsioon ja kontroll on piksli täpsusega paigas, juhuslikult genereeritud tasemed siiski on väga loogilised ning uut kraami jagatakse hea tempoga.

Paraku kuna tegemist on “runbased” või “roguelite” mänguga kus sul on suurem osa ajast ainult üks elu millega võimalikult kaugele jõuda ja koguda võimalikult head kraami, võib tekkida situatsioon kus uusi relvi ja muud saab alles pärast tunniajast mängimist ja sellest võib väga kiirelt ilma jääda, pärast mida tuleb lihtsalt mängu uuesti alustada ning see võib mängimise motivatsiooni kõvasti maha võtta. Aga väidetavalt on tulemas suur uuendus, mis kõike seda veidi siluma pidi.

3. God of War

Selleaastane “God of War” on musternäide sellest, kuidas tuua vana seeria uuesti tagasi, sisuliselt täiesti teisttüüpi mänguna. Kreeka asemel Norra mütoloogia, kõrbe asemel fjordid ja lumised mäed, aga sealjuures mitte kaotades kõike seda mis eelmistes mängudes toimus.

See töötab, olgugi et kohati on Kratose poeg üsna tüütu tegelane ning igasugu kraami majandamine on mõttetu tegevus, vähemalt keskmistel raskusastmetel. Aga boonuspunktid mängu eest aastal 2018, mis on ainult üksikmäng, ilma lisapakkide, hasartkastide või muude tänapäevaste ebamugavusteta.

2. Tetris Effect

Kes arvab, et Tetris on Tetris, ei ole ilmselt mänginud head Tetrist. Hea Tetris on mäng, kus on kontroll iga liigutuse üle ja kunagi ei teki tunnet, et mõni jupp läks sinna kus sa ei tahtnud või mäng tegi midagi sellist mida sa ei tahtnud. See kõik on “Tetris Effectil” olemas.

Lisaks veel väga psühhedeelne muusika ja visuaal, mis iga mänguraundiga arenevad, PlayStation VRi tugi mis sind kõige selle keskele viib ning kokku on tegemist on ühe parima Tetrise-mänguga läbi ajaloo. 40-eurone hinnasilt ja mitmikmängu puudumine on ainukesed miinused selle rännaku juures.

1. Hitman 2

Tõsi, “Hitman 2” on ilmselgelt lihtsalt teine hooaeg, mis eelmisele mängule välja kuulutati, seega see on paljuski sama mäng, aga sellest pole midagi!

Esimene “Hitman” on oli mu lemmikmäng aastal 2016 ning kõik see uus mida teine osa toob, on ainult boonus. Uued kaardid on väga detailsed ning mitmekihilised – F1-võidusõidul maskotikostüümis ringihiilimine, et mõrvata ülbet autopilooti pole kunagi olnud nii põnev ja lõbus.

“Hitmani” tegijad teavad väga hästi mis nad teevad, seega ülitõsise loo juurde on pikitud sadu keel-põses võimalusi sihtmärkidest vabanemiseks, sealjuures jättes mängijale täieliku valikuvabaduse situatsioonide lahendamiseks.

Kui RockStar võtaks kas või osa sellest vabadusest oma mängude missioonidesse, oleks siin tipus mõni teine mäng, aga “Hitman” on videomäng selle kõige paremas tähenduses.

Midagi, mida sa mängid, mitte lihtsalt ei vaata.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.