See kõik sai alguse Kuuuurija saatest, kui nüüdse sarja Ants Pääriga ühest juhtumist lugu tegime. Mul polnud varem aimugi, et tänapäeval sellised ametimehed käivad ringi inimeste ukse taga. Jälgisime tema tegevust tollal nädal aega ja ma sain aru, et kui mõned ajakirjanikud otsivad tikutulega mürglit taga, siis nendel vendadel käib action iga päev.

Kui palju actionit vaataja “Võlaküttidest” oodata võib?

Toome vaataja ette kaheksa lugu, mis on tehtud koostöös võlausaldajatega. Muide, pidime need kümnete seast välja valima, sest juhtumeid oli nii palju. Üks absurdsemaid on sellest, kuidas ühe tee-ehituse riigihanke võitis teises Eesti otsas elav kooliõpetaja. Kui läksime talle kaameraga külla, siis ta sõna otseses mõttes minestas ära.

Ma polnud oma töös midagi taolist kunagi näinud. Jooksin õue talle kiirabi kutsuma. Hiljem tunnistas ta üles, et oli andnud tankistina oma allkirja. Üks hästi tüüpiline muster nendes juhtumites on seotud muidugi ehitusega: peatöövõtja võtab kliendilt paarsada tuhat välja, jätab allhankijatele maksmata ja sõidab Maldiividele puhkama.

Kui hea ettekujutus sul saadet tegema hakates võlanõudjate maailmast oli?

Ma poleks mitte kunagi uskunud, et nii paljudel Eesti inimestel on näpu vahel jõustunud kohtuotsus, mis ütleb, et võlgnik peab talle ära maksma, aga nad ei saa seda raha kätte. Võlgnikud on oma vara teiste inimeste arvele kirjutanud ja ise peitu pugenud.

Need nimed võivad kohtutäiturite nimekirjades rippuda, aga inimesed ei saagi mitte kunagi oma raha kätte. Nii et ühelt poolt tundub see võlanõudjate tegevus tänases Eestis nagu veidi imelik, aga teisest küljest ma näen, et paljudele inimestele see ongi ainus lahendus. Hästi vastandlik olukord.

Ma usun, et paljude vaatajate jaoks on see sama silmiavav, nagu minu jaoks oli. See on selline pool Eesti elust, mida sa muidu ei näe. Ja Ants ning Lembitu pole kaugeltki ainukesed, taolisi võlakütte on Eestis 10-20. Ja niikaua kui “õpetajad” ehitavad teid, on nad vajalikud.