Ajas rändamisest on kirjutatud palju. Noh, et lähed minevikku, kogemata tapad oma vanaisa ära (miks arvatakse üldse, et kui muidu on inimene väga turvaliselt elanud, läheb ta minevikku ja tapab kogemata oma sugulasi), ja ei saa siis enam tagasi.

Douglas E. Richards on aga ajarännu hoopis teist moodi ette võtnud. Tema raamatus saab ajas rännata vaid pool sekundit minevikku. Aga milliseid võimalusi see inimestele avab? Võib vaid vihjata, et sel on tagajärjed, mis ähvardavad kogu maailma uppi lüüa, et mitte öelda hävitada.

Olles diloogiat “Split Second“ja “Time Frame” lugenud võin rahus öelda, et öösel selle raamatu lgeumise ajal magada ei saa.