Kohutavalt palju “õrnemat sugu”

Aga mida tegin mina? Mul on ikka täitsa häbi enda pärast.

Juba esimesel kursusel Tartu Ülikoolis aastal 1999 luges Barbi Pilvre meile loengut naise kujutamise kohta ajakirjanduses. Mind väga sütitas see teema, oli uus värske pilk ja hoolsalt asusin artiklitest stereotüüpseid näiteid kokku koguma. Pilt oli kohutav. Ja mis kõige hullem, 20 aastat on mööda läinud, Barbi on tänitamisest tüdinenud, aga ajakirjandus kohtleb naisi ikka nagu “õrnemat sugu”.

Andsin just üleeile intervjuu ja ajakirjanik küsis, et milline on minu pehmem pool. Ma ei mäleta, et Jürgen Ligilt oleks keegi küsinud, milline on tema pehmem pool. Kui mees on kriitiline, siis ta on asjatundlik ja sõnakas, aga kui naine on kriitiline, siis ta on õel ja bitch. Ning kindlasti peab tal mingi pehmem pool olema. Mida? See ongi mu pehmem pool. Üldiselt oleks muidugi võinud kasutada president Kaljulaidi käitumismustrit ja mitte võtta vastata ebakohasele küsimusele.

Aga läheme tagasi Katariina Tamme õpetuste juurde. Intervjueerimistehnikaid aitab tal eilses osas demonstreerida Anne Veesaare kehastatud naispoliitik. Paremat näitlejat kui Veesaar on raske leida rolli, mis räägib stampidest. Sest nii palju kui mina ja Anne oleme naised, on Anne ka Mare. See on nagu topeltirvitus, kus naine astub välja a) oma stamprollist; b) naiseks olemise rollist.

Kes on suured naismõtlejad?

Naiste intervjueerimiskunsti õpetust toetavad meisterlikud pisiasjad: väike hispaaniakeelne video, kus mees püüab kitsega intervjuud teha. Kas pole see mitte kaunis kujund? Sest ükskõik kui palju ka mees naisele asja ei selgitaks, see ju ikka midagi ei mõista! Andku piima ja olgu vait!

Teiseks, roosal taustal saatepea, kus sulni liftimuusika saatel nimetatakse järgnev episoodiks “Suuri naismõtlejaid”. Ega ei saa ju panna rubriigile nimeks lihtsalt “Mõtlejad”, sest nagu me juba teame, naise aju mõtleb mehest erinevalt. See on omapärane dilemma. Kui me tahame õhutada naisi kandideerima juhtivatele positsioonidele või osalema rohkem äris, siis selleks luuakse ärinaiste seminare või naisinvestorite klubisid. Viimati just osalesin ühel ärinaiste kogunemisel. See koosnes ainult naistest. Aga mulle tundub see kohutavalt ebaõiglane, et naised saavad olla juhid ainult neis organisatsioonides, mis koosnevad ainult naistest.

Positsioon tuleb Savisaarelt võtta

Järgmisel päeval võitlesin iseendaga. Tahaksin ka õppida investeerima. Kui ma nüüd astun naisinvestorite klubisse, siis ma ju räägin iseendale vastu! Aga kui ma sinna ka ei astu, siis ma ei hakka kunagi investeerimisega tegelema, sest see on ju väga tore, kui väiksemas turvalises seltskonnas saab põhitõed selgeks.

Minu sõber Arina Baranovskaja (Iris Janvieri looja) aitab asja selgitada – naiste organisatsioonid on loodud selleks, et naised üksteist toetaksid, sest mehed ju seda ei tee! Kes siis veel meie endi eest väljas seisab, kui me seda ise ka ei tee? Jääme lihtsalt lootma, et ühiskond lihtsalt harjuks võrdse kohtlemisega? Seda ei juhtu. Nii nagu Edgar Savisaar ei andnud vabatahtlikult erakonna esimehe kohta ära, ei taha keegi meist vabatahtlikult loobuda privileegidest. Koht ühiskonnas tuleb võtta, mitte jääda ootama, et midagi pakutakse.

Mis värk nende ustega on?

Seni kuni me ise lubame endiga manipuleerida ja vastame kenasti naeratades küsimustele rõivaste, kehakaalu ja kodu hoidmise kohta, ei pruugi me kunagi jõuda selleni, millest me tegelikult rääkida tahaksime. Kai Uus (Manchesteri ülikooli dotsent) toob oma artiklis välja, et paljudele naistele meeldib, kui mehed neid naisena kohtlevad. Ja toob kohe samas ka näite: “Millegipärast on “naisena kohtlemise” stampnäide üllatavalt sageli “mulle ikka meeldib, kui mehed mulle ust lahti teevad.” Mis jama nende ustega ometi on? Kõik inimesed võiksid olenemata soost üksteise vastu üleüldse viisakamad olla ja uksi avada kõigile, olgu nad siis mehed, naised, lapsed või salongikõlbulikud koduloomad.”

Sama asi on komplimentide, stressitaluvuse, emotsioonide ja vaba aja sisustamisega. Need ei küsi sugu. Ja kui ma eelistan vabal ajal sõpradega veini juua, arutada naiste õiguste ja Eesti ühiskonna üle, siis mul võiks see õigus olla, ilma, et mind tembeldataks “nõmedaks feministiks”, kust on vaid üks samm “lolli lesbini”.

Vaadake “Su nädal kõlab tuttavalt” naiste intervjueerimisepisood ära ja tehkem edaspidi nii, et kes eksib võrdse kohtlemise reeglite vastu, peab sarnaselt Katariina Tamme kehastatud rollile haarama peast: “Kelle te tõite mulle siia, see ei ole mingi naine ju!”