Kuid rääkides huumorist, siis meeldib mulle väga “Preacher”. See on koomiksi järgi tehtud ja seal on palju visuaalset koomiksihuumorit. Olen seda nii graafilise novellina lugenud kui ka sarjana jälginud. Kusjuures sarjana on see võib olla isegi parem, sest selles on suurepärased karakterid, mis on muidugi koomiksi pealt kopeeritud.

Muidu ma ei pea end suureks koomiksite fänniks, kuid enda jaoks tähtsamad lood olen ikka ära lugenud. Ütleme, et Batman nende alla ei kuulu.

Kõige ägedam on minu jaoks “Transmetropolitan”. See on koomiks nagu ikka, kus on pahad, head ja superkangelased. Selles on superkangelane ajakirjanik, kel ühtegi üleloomulikku võimet ei ole, kuid tema paljastab linnapeal siis pahasid.

Superkangelastest rääkides, siis Marvel on ka sümpaatne. Raske on välja tuua lemmikuid tegelasi, sest mulle meeldib üldpilt üleüldiselt. Tuleb tunnistada, et Marvel tegi koomiksi põhjal valminud filmide ja sarjadega õigel ajal algust.

Marvel Universe’is on omavahel seotud koomiksid, filmid ja sarjad. Neil on see jube hästi tehtud kui võrrelda seda DC’ga, kes üritab ka justkui samal rajal käia. Kuid seni ei ole see neil õnnestunud. Vahest kunagi see juhtub.

Muidugi Marvel ja DC on erinevale publikule. Marvelil on hästi jõulised ja tumedad krimisarjad nagu “Daredevil” ja “Jessica Jones”. Need meeldivad mulle. Samuti “Defenders”, kus kõik tegelased on jälle koos.

See on rohkem raha rabamise pärast, kuid vaadata on ikka huvitav. Kui sa oled selle maailma fänn, siis vaatad ka seda, mille puhul tead juba ette ära, et see väga ei meeldi. “Deadpool” mulle näiteks üldse ei meeldi. See läheb kõigega liiale, kuid näinud olen ikka. 

Sarjadest tooks välja veel ka “Legioni”, mis on on Marveli universumiga mingil määral seotud. Mina ei ole ise kunagi LSD proovinud ja mulle natukene meeldib, et on sarjategijad, kes on selle ise ära proovinud ja looks teinud. Niiviisi ei pea ise keemia kallale minema.

“Legioni” esimeses hooajas tundus ühendus maaga veel olemas olevat, kuid järgmist oli juba keerulisem vaadata. 

Välja toomata ei saa jätta ka “The OA”, “Westworldi”, “Troonide mäng”, mille fänn olin juba enne sarja. “Black Mirror” muidugi, kes siis seda näinud ei ole.

Natukene lihtsamatest vaatamistest ka “Coupling”, mis on justkui “Friends”. Ainult briti huumoriga. Muidugi on paljud sarjad veel nägemata, mis virtuaalses nimekirjas oma järge ootavad.