Jõudsingi filmi vaatama siis, kui Facebooki uudisvoost olid läbi käinud mitmed traditsioonilised hädakarjed, kus kõik on halvasti ja need inimesed, kes Solo filmid tegid, ei tea midagi, ei oska filme teha, lugusid jutustada ja ilmselt on kesised nii kodutöödes kui ka voodis.
Nagu ma ütlesin, mulle tuli läbikukkumine üllatusena, sest väga hea film oli ju! Ja teate miks? Sest mul on nüüdseks 1-2 täiesti värsket, rikkumata ja säravat lisa silmapaari.
See tähendab, et ma olen lõpuks jõudnud nii kaugele, kus ma saan oma 11-aastase lapsega “Star Warsi” vaatamas käia. Seni olid menüüs peamiselt erinevad animeeritud ülivärvilised ja epileptiliselt vilkuvad ning porgandihäälega kriiskavad tegelased mõnest multikast.
Vaatasime enne Han Solo filmi kodusest Elisa videolaenutusest ära kõik Star Warsid lugude järjekorras. Enamiku neist vaatas ka muuseas 6-aastane poeg. Nad on vaimustuses! Käivitasin lõpuks nendes Star Warsi perioodi, kus joonistused ja mängud ning kingisoovid põhinevad nendel tegelasel.
Ja nad peavadki vaimustuses olema, sest tegu on lastefilmidega. Muinasjutud – printsessid, võlurid, koletised, hea versus kuri.
Keskealised mehed tahavad lastelt rõõmu ära võtta
Need, kes olid lapsed siis, kui tuli esimene ja teine triloogia, on tänaseks päevaks suureks kasvanud. Kesk-, ehk isegi varasem pensioniiga on paljudel juba käes. Aga siin on teile kurb uudis – filmid ei pea koos teiega suureks saama.