Minu forte on alati olnud album. Sellepärast olen eelistanud iTunesi, kust seda saab tervikuna osta. Mõni aasta tagasi andis see ka arvestatavat tulu. Nüüd on Spotify selle sisuliselt ära lõpetanud. Minu viga oli arvata, et iTunes ja Spotify on samad asjad, aga ei ole. Spotify töötab nagu raadio. Algoritm annab sulle ette seda, mis sulle juba niikuinii meeldib.

Kui Spotify ja teised striiminguteenused võtavad üle, mis siis albumist saab?

Albumiformaadi jaoks me veel otsime kohta digiturul. Aga võib-olla seda ei olegi. Isegi iTunesis on praegu mu albumi tervikuna ostnud 5 inimest. Eks paljud lasevad ju tänapäeval ka vinüüle välja, aga palju neid tegelikult ostetakse? Eks see on rohkem oma lõbuks tegevus. Hea, kui tuled ots-otsaga kokku ja ei pea tootmisele peale maksma.

Mulle natuke meeldib mõelda, et oli sada aastat sellist aega, kus see, kes muusika välja mõtles, oli omaette tähtis ametmees. Äkki ongi nii, et meil oli salvestatud muusika sajand, mis nüüd on otsa saanud. Tänapäeval on kontserdil kuulajate seas võib-olla rohkem muusikaga tegelejaid kui laval. Näiteks träpp (muusikastiil – toim) on omaette huvitav fenomen. See on uue formaadi muusika, mida kuulatakse peamiselt telefonist ja sisuliselt sa võid sellesama aparaadiga seda ka teha. Eks elukutselised muusikud peavad kohanduma, või nad surevad välja.

Võib-olla muusika on demokratiseerunud ja levimuusika aeg on läbi. Käes on muusika kui tarbekunsti aeg. Kui 19. sajandil jõudis Prantsusmaale akordion, siis läksid kõik leierkastimehed pankrotti, sest nemad said mängida ainult ühte lugu ja ei suutnud konkurentsis vastu panna.

Mida see muusikute jaoks tähendab?

Ei tea. On üks suurte segaduste aeg. Meenutab natuke sajandivahetust. Tegelikult pole meie turul tegijate poolelt aastast 1992 mingit muutust olnud. Küll aga kuulajate poolelt. Muusika kuulamise turg pole enam lokaalne. Ines ei konkureeri Maarja-Liisiga, vaid kogu maailma muusikaga.

Muusikatöösturid lohutavad artiste, et CD on niikuinii surnud ja albumil pole tähtsust, sest striiminguga saadud tuntus toob lisarahvast kontserdile ja sealtkaudu teenid raha tagasi. Aga see on ka surnud ring. Lõpuks tõstavad artistid piletihinda, et ära elada. Ühel hetkel pöördub see meie vastu ja inimesed enam ei tule.

Praegu on vist juba teine põlvkond, kes ei ole harjunud kunagi muusika eest maksma. Kaheksa euro eest, või reklaame taludes isegi tasuta, saad kuulata kogu maailma muusikat, palju kulub.

Tundub, et see on muusikuile ikkagi ainult üks suur halb uudis?

Eks näis. Mulle tundub, et hea paralleel võiks olla fotograafia. Me kõik klõpsime hommikust õhtuni oma nutikate seadmetega pilte teha. Aga kui on mingi tähtsam sündmus, näiteks pulm, siis sinna kutsume ikka päris fotograafi kohale. Võib-olla siis on professionaalsetel muusikutel ka tulevikus mingi roll täita.

Osta album ära!

Vaiko Epliku uut albumit “Uus karjäär uues linnas” saab osta iTunesist või Laseringi plaadipoest Viru keskuses. Albumit on võimalik soetada ka 6. septembril Rahva Raamatus ning 13. septembril Tallinnas PADAs toimuvatel plaadiesitlustel.