“Laivis on alati efektne see, kui sa näed midagi, mis pole päriselt võimalik ja mida sa pole tavamõistusega harjunud igapäevaselt nägema. Sealt tuligi mõte, et Victor on laval ja läheb järsku täiesti teise maailma sisse,” meenutab Musting.

Probleemile läheneti tagantpoolt. Kõigepealt pandi paika, milline peaks lõpptulemus visuaalselt välja nägema. Siis analüüsiti Crone lugu ja lavaline etteaste viimse detailini läbi ning hakati otsima lahendusi, kuidas selle reslutaadini reaalselt jõuda.

Kohe oli kindel see, et isegi kui midagi ette filmitakse, siis laul peab tulema alati otse, mitte lindilt. “Siin tekkiski see probleem, et kui me midagi ette filmimie, siis Crone’i lip-sync (suu laulusõnadega sünkroonis liigutamine, toim.) peab olema täiesti veatu,” selgitab Musting. “Inimesele ei tohi jääda muljet, et see on ette filmitud. See tegigi kogu ülesande pööraselt keeruliseks.”

Sobivat stuudiot ei leitud

Pärast Crone’i loo ja etteaste ülidetailset kaardistamist pandi paika koht, kuhu oleks eriefekti kõige mõistlikum sisestada. Efekti loomiseks pidi laulja olema riides ja ka liikuma täpselt nii nagu laivkontserdil, et üleminekud otse-eetrilt eriefektile ja tagasi, ära peita.

Selleks, et kõik veatult kokku jookseks, kalibreeris Crone koos koreograafi Alissa Montesega ülitäpselt paika iga väiksemagi laval tehtava liigutuse. Selleks, et tagada otse-eetri ja ette filmitud osade vahel võimalikult sujuv üleminek, liigutab klipi-Crone ennast täpselt sama moodi nagu laivi-Crone. Kõik liigutused olid piinliku täpsusega välja mõõdetud.

Eriefekti loomiseks vajalik klipp taheti valmis filmida stuudis, kus on olemas 360-kraadine green screen, et lihtsamini luua ka “Eesti Laulus” nähtud efekti, kus kaamera efektselt tormipilvedest ümbritsetud Crone ümber tiirutas. Tuli aga välja, et Eestis sellist stuudiot ei leidugi.

“Eestis sellist stuudiot ei ole, aga ma tahtsin ikka, et kaamera liiguks Victori ümber 360 kraadi,” räägib Musting “Selle jaoks kasutasime lõpuks hoopis 180 kraadi rohelist seina, mille panime elektrimootoriga plaadi peale, mis seda ringi liigutas.”

“Stuudios üritasin visualiseerida seda valgusskeemi, mis saalis olema saab, et Victorit üles filmida,” jätkab Musting “Võiks öelda, et 90 protsendi ulatuses või isegi gramm peale, see ka teostus.”

Väga palju matemaatikat

Kui eriefektid said rohelisel taustal valmis filmitud, siis jäi veel üle välja mõelda, kuidas pista tormipilvede vahele laivklippe Tartu Ülikooli Spordihoonest ja finaalis ka Saku Suurhallist.

“Meie CGI-mees Romer Laidsaar stuudiost Optimist Motion hakkas looma meile palju erinevatest materjalidest taustasid. Nende taustade sisse tuli jätta augud, kuhu pärast oleks võimalik laivis sisse lõigata publiku pilt.” selgitab Musting. 

Mäletate neid kohti, kus kaamera koerailmast ümbritsetud Crone’ile lähedale liikus? Just sellel hetkel tegi kaameraoperaator laval esineva Crone ümber laia kaare, kuid ei filminud mitte teda, vaid publikut.

“Ma pidin väja arvutama, kust kohast kaamera Victorile ligi läheb, sest täpselt samadel kohtadel pidime filmima saalis tausta,” räägib Musting. “Saalis oli kindlasti naljakas olukord, kuna tavaliselt on kaamera suunatud artisti poole, aga nüüd oli see temast eemale pööratud ja filmis hoopis saali. See oli kõik väga hoolega välja planeeritud.”

Tormipilvede vahele jäävad publikukaadrid ei olnud seega ette filmitud, vaid loo esitamise ajal laivis üles võetud. Mustingule oli oluline, et saali täituvus ja publiku reaktsioon eriefektide vahel oleks sama, mis ülejäänud sõu ajal.

“Me mõõtsime sekundi täpsusega välja, kuhu publiku jaoks mõeldud augud tulevad,” jätkab Musting. Seejärel tuli teha failid, mis olid Sakus ja Tartus erinevad. Kasutasime kahte kanalit. Ühes kanalis jookseb põhimõtteliselt tühi info, mille me pärast katame laivis filmitava publiku taustaga, ja teises kanalis jookseb green screenil ette filmitud video.”

Nende kahe erineva, kuid paralleelselt töötava kanali edukal “paaritamisel” sündiski Eesti tänavuse eurolauliku loo ajal nähtud unikaalne visuaalne trikk.

Pole kindel, kas Iisraelis sama tehakse

Olenemata sellest, et tegu on teleajaloos uudse eriefektiga ei ole Musting kindel, kas seda kasutatakse ka maikuus toimuval Eurovisiooni lõppvõistlusel Tel Avivis.

“See sõltub lõpuks sellest, mida loo autorid ja meeskond arvavad. Kas on mõtet teha sama asja või hoopis midagi täiesti teistsugust?” selgitab Musting. 

Lisaks Crone’i tiimi eelistustele mängib väga suurt rolli ka asjaolu, et iga Eurovisioonil tehtav liigutus on ülimalt kulukas ja selliseks visuaalseks trikiks ei pruugi lihtsalt raha jätkuda. Sellega on Mustingul eelmisest aastast juba kogemus olemas.

“Eelmisel aastal Elina Netšajeva loo jaoks olid mul tehtud kaamerate ette valmistatud filtrid, millega sai pildi meie finaalis pehmeks ja elavaks,” meenutab ta. “Kohalik tehniline meeskond ütles, et see on kihvt, aga nad ei saa meile erandit teha. Ühe artisti pärast ei saa hakata kaamerapargil objektiive vahetama. Kõiki tuleb võrdselt kohelda.”

“Victoriga oli sama lugu. Meie proovi aeg oli sama pikk kui teistel. Seepärast tuligi kõik pulkadeni lahti mõelda. Pidime oma aega maksimaalselt ära kasutama. Mis puutub Tel Avivi, jumal seda teab.”