Ometi ei ole viimase 18 aasta jooksul ükski uus moekonkurss hoogu sisse saanud ning pärast üksikuid aastatetaguseid üritamisi pole keegi peaagu dekaadi jooksul isegi proovinud kätt “Project Runway” krooni järele sirutada. 

Kindlasti on mõne sarnase võistlussõu jaoks ruumi, eriti kui seda veab nii dünaamiline duo nagu disainerid-telenäod Alexa Chung ja Tan France (“Queer Eye”). Kuid isegi Netflixi katsest meelitada osa “Project Runway” publikust oma platvormile on möödas juba kolm aastat, nagu ka paljutõotavalt alanud “Next In Fashion” kiirest tühistamisest. Fännide rõõmuks on disainikonkurss äkitselt tagasi, kuid uuendatud formaadil jagub arenguruumi veelgi rohkem kui originaalil. 

Kiire tagasivaade esimesele hooajale: “Next in Fashion” asub otsima uut staari 18 disaineri hulgast, kes (erinevalt sarjast “Project Runway”) pole kaugeltki mitte amatöörid, vaid märkimisväärse kogemusega professionaalsed – lihtsalt mitte nime poolest tuntud – moeloojad. Formaadi üks tugevamaid külgi on rahvusvaheline seltskond näiteks Mehhikost, Šotimaalt, Kanadast, Itaaliast või Lõuna-Koreast, sest milleks teha igas riigis eraldi versioon, kui on võimalik kogu maailmast parimad kohe kokku tuua.

Kui 18 võistlejat kümne episoodi peale tundub kuidagi liiga palju, siis seda ta on. Osalejatel tuleb võistluse esimeses pooles töötada paaridena ja neid nõndaviisi kahekaupa koju saates tühjenevad read kiirelt. Kuigi meeskonnatöö toodab hästi draamat, segab see sedatüüpi saate eesmärki: vaataja tahaks näha iga võistleja oskusi, mitte vaid isiksuste kokkupõrgetest ja kompromissidest sündivat loomingut. Tulemus oli sellele vaatamata triumf.

Hulk stiilitundeta inimesi, kes arvavad end teadvat moest kõike

Tundub, et Netflix on teiseks hooajaks palganud täiesti uued produtsendid ja sihib väga spetsiifilist vaatajaskonda. Kuna küsimusele, miks jätkub sari ilma Alexata, keegi vastanud ei ole, on alust spekuleerida, et teine hooaeg sai teoks vaid tänu võimalusele jõuda Gigi Hadidi 77 miljoni jälgijani Instagramis.

Külaliskohtunikena astuvad üles ikoonilised disainerid Donatella Versace, Isabel Marant ja Olivier Rousteing, kuid sellegipoolest on žürii tugevalt kaldu kahekümnendate alguses, kümnete miljonite jälgijatega Instagrami-modellide poole (Gigi õde Bella Hadid 57 miljonit, Hailey Bieber 49 miljonit, Emma Chamberlain 16 miljonit). Kõik on omavahel sõbrannad ja kohtunikuna mitte just kuigi kvalifitseeritud. 

Üks voogedastusplatvormi prioriteetide kõige levinum ilming on teadagi kurikuulus woke-sisu üleküllus. Nii ei tundu ka võistlejakohtade täitmine – mitte enam erinevaist riikidest, vaid võimalikult “mitmekesiste” tegelastega – kummardusena kunstilisele talendile, vaid poliitilise avaldusena, mis on kõige tähtsam.

On täiesti loomulik reaktsioon silmi pööritada – või mis veelgi hullem – sellest loobuda, sest tegevustik üldist atraktiivsust ei paku ning värvikirevust on pildis niigi liiga palju. Otsus noorele moekogukonnale ja sotsiaalse õigluse eest võitlejatele pugeda ning peavoolu täielikult tõrjuda on kindlasti tehtud kaalutletult, kuid väga lühinägelikult. Vaevalt et niigi nii roosades toonides teema puhul, nagu seda on mood, laiema publiku eemale peletamine kuidagi jätkusuutlik kasvustrateegia võiks olla. 

Mis puutub saatejuhtide vahetusse, siis kahtlen, kas see dünaamika isegi Gigi Hadidi fänniklubi jaoks töötab. Alexa ja Tan mõjusid kirglike eakaaslastest ekspertidena, noorel supermodellil on lavapartneriga täiesti säratu isa ja tütre vaib (Gigi ulatab Tanile pidulikult MET Gala kutse, millel on hoopis ta enda nimi ning naerab, et kuidas muidu peaks sinna kohale saama). 

Mis saatejuhtimiskogemusest puudu jääb, püütakse kompenseerida positiivsuse ning efektsete ja eranditult maitselagedate kostüümidega. Gigi Hadidi kogemused moemaailmas on mõistagi legitiimsed ja silm disainile terav, kuid mida ei ole mugav vaadata, on saatejuhtide vaheklipid. Algse formaadi tõmbenumbriks oli Alexa & Tani isiklike moe- ja stiilinippide rubriik, uues koosluses tekitavad Gigi katsed kaassaatejuhi üle domineerida, et oma rollile justkui õigustust leida, kõigest kimbatust. 

Võidujooks tippdisaini nimel

Lisaks kaheldava väärtusega vangerdustele on formaati sisse viidud ka vajalikke parandusi, nagu vabanemine paaridesse jagamise aspektist, mis disainereid šokeeris ja publikut segadusse ajas.

Selle asemel et neid suvalistesse kooslustesse siduda, võistlevad kõik 12 moekunstnikku nüüd elumuutva finantssüsti nimel, vähemalt alustuseks, individuaalselt. Hea seegi. (Lisaks 200 000 dollari suurusele rahalisele preemiale saab võitja kollektsiooni tulevikus rentida ka auhinna välja pannud rõivalaenutusplatvormilt Rent The Runway, mida moemaailmas juba asutamisest saati sõnamänguliselt moe-Netflixiks kutsutakse.) 

Järgnevad klassikalised elemendid, mida enamik on juba näinud: väga erineva taustaga võistlejad seisavad silmitsi väljakutsetega, mille eesmärk on tõugata neid mugavustsoonist välja, eksponeerides samal ajal ka tugevaid külgi.

Esindatud on võidujooks ajaga (poolteist päeva kuni neli tundi) ning ka ohumoment (kas nad jõuavad valmis?). Looming peab sündima vaid loetud tundidega, kuid olema kiirmoest nii kaugel kui võimalik. Ülesanne on alati sama: luua vastavalt teemale jalustrabava disainiga rõivakomplekt, mis on oma ajast nii ees, et võiks olla moetööstuse tuleviku suunanäitajaks.

Sarjast on lihtne rääkida isegi osalejaid või võitjat paljastamata

Saate tempo, montaaž ning eriti sisuline pool on esimese hooajaga võrreldes veelgi enam kiirustatud. Kui originaalversioonis langesid võistlejad tiimidena töötamise tõttu välja nii, et vaatajal ei õnnestunud näha nende isiklikku käekirja, siis uues hooajas saadavad toimetajad disainerid koju ilma neid isegi tutvustamata.  

Sari keerleb ümber disaini, mis on iseenesest hea, kuid televõistlusel võiks keskenduda ka inimestele, et tekiks side ja soov kellelegi kaasa elada. Produtsendid on eemaldanud andekatelt disaineritelt kõik eristavad omadused ning peale finalistide ei mäleta ühegi võistleja kohta midagi. Osalejatele pööratav tähelepanu on nii ebaühtlane ja nende kohta saab nii vähe teada, et isegi kõik episoodid ühe hooga järjest ära vaadanuna ei mäletanud lõpuks kõigi nägusidki. 

Kiirendatud lavakõnd ei anna mahti loomingulisele lähenemisele

Kui osalejate tutvustamiseks poleks justkui aega, siis loomeprotsessile metsiku tempo peale panemine on veelgi suurem eksimus. Et lavavalmis komplekt peab sündima ilmselgelt ebapiisava ajaga, lisab telepildile juurde vaid selle kuulmisele järgneva reaktsiooni, mitte tulemuse arvelt. 

Anda vaid kaheksa tundi, et esitleda Donatella Versace ees kroonimistseremoonia väärilist kuninglikku kostüümi, on nagu anda “Masterchefi” kokkadele vaid tunnike traditsioonilise musta leiva küpsetamiseks ja mingite käepäraste anšooviste vürtsikilufileeks tuunimiseks eesmärgiga pakkuda Gordon Ramsayle hindamiseks üks tõeliselt revolutsiooniline kiluvõileib.

See muudab juba esimese episoodi pigem väljakutseks, kes üldse midagi valmis teha suudab, mitte kes õmbleb kõige ägedama rõivakomplekti. Moekonkursilt ootaks ometi, et hea saate teevad meeldejäävad võistlustööd. 

Netflix justkui sooviks, et sarja vaadataks nii kiiresti kui võimalik

Läbiva ajahäda tõttu meenub tihti kokandusvõistlus “Minu köök on parim”, kus võistlejad suutsid korda saata päriselt imesid (nagu näiteks võluda kõigest pooleteise tunniga sügavkülmikut ja fööni appi võttes valmis Pekingi part) ning pidid sellegipoolest kuulma kommentaariks: “Maitse on õige, aga nahk pole ikka nii krõbe, nagu peaks.” Kõik teavad, et Pekingi pardi naha alt rasva ära saamiseks kulub isegi spetsiaalses kuivatuskapis päevi!

Tuues loetud minutitega kohtunike ette traditsiooniliselt mitu päeva keedetavaid suppe ja karrisid, lisandus kiidusõnadele ikka mõni targutav täpsustus nagu: “Puudub see suitsusus ja sügavus, mis tekib pikalt sütel hautamisest.”

Niisugused kommentaarid on konkreetsete ajapiirangutega ülesannete puhul lihtsalt ebaõiglased.

Tuues tähtsalt välja, et MET Gala kostüümide kallal töötavad moemajad terve aasta, annab “Next In Fashion” temaatiliseks väljakutseks kõigest seitse tundi ning lubab siis kohtunikel kritiseerida, et ei istu nii hästi, kui võiks. Arvustada tõsimeeli komplekti, mis on valmistatud kõigest nelja tunniga ja öelda, et see näeb viimistlemata välja, ei ole kuidagi aus. 

Võistlejail on vaid neli tundi, et töödelda äravisatud riiete hunnikust ümber terve komplekt uusi rõivaid. Nad ise ütlevad, et nii lühikese ajaga pole võimalik isegi lõiget konstrueerida, rääkimata millegi valmis õmblemisest. Ometi saadab üks neist lavale kahest eri jopest ja teksatagist kombineeritud detailirohke jaki ning sama paljudest elementidest kokku pandud perfektselt istuvad teksad, mis on kohtunike väitel nii valmis, et võiks otse poodi müüki saata. 

Teine hakkab oma algupärases idees kahtlema tund enne tähtaega ning suudab justkui kuuekümne minutiga õmmelda pulmakleidist püksid ning kampsunist ja padjast kombineeritud topigi. 

Tuleb ette muidki seletamatuid nähtusi, nagu kust ilmub juba kavandamisprotsessi algul mitukümmend paari ühesuguseid ruudulisi meeste boksereid, mida üks osaleja vajab balliseelikuks muutmiseks, kui materjalilaos on valida vaid kangarullide vahel…

Kiirustamist on näha ja tunda. Kuigi ideed on ägedad, ei sünni nii piiratud ajaga midagi tõeliselt šikki. Suuremas osas on tulemuseks ebakvaliteetsed klubirõivad ja kantamatud kostüümid, mitte tipptasemel rõivatööstuse suundi mõjutav tulevikumood. Ka kriitika kõlab disainerite ees ebasiiralt, samas kui “talendi” selja taga loendatakse vigu küll ja sedalaadi kenadusega liiale minek on nagu supp ilma soolata.  

Vaadata võib, kuid inspiratsiooni ei paku

Erinevalt põnevikest või draamasarjadest sobivad võistlussaated vaatamiseks nädalase vahega, mitte binge-formaati kohandatult. Ei kujuta hästi ette, et keegi suudaks terve hooaja “Superstaari” või “Meisterkokka” korraga ära seedida. On lihtsam taluda selle žanri paratamatult korduvat olemust, kui osad on parajalt laiali jaotatud.

Netflixil puudub ka otse-eetri võlu ning voogedastussarjadel nädalast nädalasse kanduv pinge, nii on väljalangeja selgumine lükatud, vaatamas hoidmise nimel, järgmise jao algusesse. Sellelt võistluselt pole mõtet oodata põnevust, draamat ega isegi kuigi palju higi või pisaraid. Panused pole piisavalt kõrged, tõeline pinge puudub, rõivad ei ole kuigi ihaldusväärsed (kuidas nii lühikese ajaga saakski olla) ja väljalangemised on antiklimaatilised. 

Siiski, kui on isu millegi süütult tujutõstva järele nagu “Masterchef Junior”, võib “Next In Fashion” sobida küll – peaaegu igasugune kriitika on olematu (et keegi jumala eest ei solvuks), konkurendid aitavad ja toetavad üksteist ning jäävad sõbralikuks ka siis, kui teise pärast saatest välja lendavad (ning silmaga näha, et sisimas viha keeb). Maguslääge kitš nagu “Parim pagar”, aga ilma põrandale kukkuva tordita. “Su nägu kõlab tuttavalt”, aga riietega. Ideaalne jooksutada näiteks lahti hargnenud mantlinööpide tagasi õmblemise taustaks (tundub, et saaks ise ka selliste hilpudega hakkama, kuigi tegelikult on raskusi isegi niidi nõela taha ajamisega). 

Kui produtsendid soovivad näha selles saates moe homset päeva, paistab tulevik Netflixi kaudu kõigest üks järjekordne kiiruga kokku vorbitud kallis asi, mis on mõeldud vaid hetkeks enesetunnet parandama.