Katrin Viirpalu: kas ta on kunagi nalja ka teinud?

Sära: seda on küll aastatega juurde tulnud ja kogemus loeb siin ka. Aga kohati tundub, et “Terevisiooni” valitakse saatejuhte selle järgi, kes on kõige silmapaistmatumad ja ontlikumad, Katrin annab siin mõõdupuu ette. Mis värk nende prillidega on? Kas neid peab iga hommik vahetama? Hea figuur, riided näevad ta seljas head välja.

Huumor: ei mäleta kõigi aastate jooksul, et Viirpalu oleks kunagi nalja teinud.

Terased küsimused: väga halvasti. Enamasti alustab intervjuud täiesti ettearvatava küsimusega, mis kordab teema sissejuhatust. Näiteks: “Kirsti Narinen on olnud Soome suursaadik Eestis, tal on täna viimane päev, on olnud pidude rohke aasta. Nii nagu ma ütlesin, sul on olnud selline õnnelik suursaadiku aeg, Eesti Vabariik 100, Soome 100 – seda ju rohkem ei juhtu. See on täiesti ainulaadne.” Vabandust, kus see küsimus üldse oli?

Reimo Sildvee: keskmiselt lõbusas tujus eesti mees

Sära: selline keskmiselt lõbusas tujus eesti mees. Aga nagu öeldakse, televisioon teeb inimese ”väiksemaks”. Et teles särada, pead päris elus veel suurem olema. Ja ilma särata telet teha ei saa.  

Huumor: naljasoon on olemas, aga ei oska seda veenvalt välja mängida.

Terased küsimused: aeg-ajalt tundub, nagu ta isegi oleks enne eetrisse minekut mõelnud, mida küsida. Reegel on üldiselt lihtne – igavale küsimusele saab igava vastuse. Kes sõnastusega enne eetrit tööd ei tee, see on otse-eetris igav. Isegi 18 aastat iga päev otse-eetris käinud Marko Reikop mõtleb enne intervjuud läbi, kuidas ta mingit asja küsib, et huvitav vastus saada. Miks siis palju väiksema kogemusepagasiga isikud arvavad, et see pole vajalik?

Owe Petersell: kuhu on kadunud ta sära ja energia?

Sära: Kuhugi on täielikult kadunud Owe energia ja karisma. Üldse ei saa aru, mis sellega juhtunud on. Kas tõesti jäi Owe liiga kauaks Tartusse ja liiga kauaks Elmarisse rahulikke vanainimesi rahuldama.

Huumor: Eetris millegipärast null, aga ta on ju päriselus palju huvitavam! Eks see on enamasti nii. Näiteks Maire Aunaste on päriselus nii naljakas, et naera nagu hüään! Aga Aunaste oskab seda sarkasmi ja irooniat ka telesse tuua, Owel puudub see oskus.

Terased küsimused: kõige igavamad küsimused, mida üldse kunagi kuulnud oleme. Täpselt nagu koolilehe ajakirjanik teeks oma esimest intervjuud: “Mis asi on toorpuder? Mis asjad tuleb sinna kokku segada?”, või “Mis siis nende noortekampadega tegema peab?”

Võiks natuke intrigeerida: “Kuulge, see näeb teil siuke löga välja, ma ei taha seda üldse süüa! Miks ma peaksin toorputru endale lusikaga suhu panema?” Lisaks annab ta küsimustes sageli vastusevariandid ette, mis muudab intervjuu veelgi igavamaks. Näiteks, kas teile meeldib see või too? Selle asemel, et küsida, “miks teile see meeldib”?

Fookuse sättimine on samuti tõsine probleem. Näide: “Me räägime nüüd juttu parkimisest.” selle asemel, et öelda: “40% liiklusõnnetustest toimub parkimismajades, sest parkimiskohad on standardist kitsamalt maha joonitud. Miks te trahvi ei tee kaubanduskeskustele?”

Liisu Lass: julgusest jääb puudu

Sära: Ta ei julge üldse olla. Ei julge naeratada, ei julge liigutada. Pilgutab ainult närviliselt silmi. Ilmselt annab tunda, et pole harjunud ilma skriptita eetris olema.

Huumor: tahaks ka nulli panna. Tal pole nii palju enesekindlust, et üldse siin mõnda nalja katsetadagi.

Terased küsimused: neid pole. Pole üldse läbi mõelnud, mida küsib. Seepärast püüab iga küsimust kolm korda ümber sõnastada. See annab tulemuseks ühe pika vorsti ja enamasti “kas-küsimuse”, millele saab vastata “jah” või “ei”. Ei sekku kordagi, ei sea ühtegi vastust kahtluse alla. Sisuliselt tukub, mil intervjueeritav räägib aja täis.

Jüri Butšakov: vähemalt ta võtab saatesse energia kaasa

Sära: tugev energia ja pauer. Täispunkte ei saa, sest sõnavara võiks laiem olla, palju on sõnakordusi, esineb parasiitsõna “tegelikult”. Potentsiaali on kõvasti, nüüd peaks endaga tööd tegema – vaatama saate kordusi, kirjutama välja oma lauseid, analüüsima, kus ennast ebakindlalt tundis ja püüdma järeldusele jõuda, miks see nii oli ja mida saaks edaspidi teha, et nii ei oleks. Anu Välba näiteks kirjutab alati 20 küsimust paberile välja, sest see muudab ta enesekindlaks ja ta saab mugavalt ekraanil särada. Kõikidel staaridel on omad nipid, kuidas ekraanil usutav näida.

Huumor: olemas, kuid jääb veel ebakindluse varju. Reageerib kiiresti, mis on üks väga suur pluss.

Terased küsimused: sõnastab hästi. Parandab kohati ka kaassaatejuhti, kes on küsinud igavalt. Näiteks Piret Laos küsis: “Teie olete nõus lõpueksamite lõpetamisega, aga mida teie kolleegid sellest arvavad?” Jüri lõikas vahele ja küsis: “Mis on nende argumendid, kes selle vastu on?” Täpselt sõnastatud küsimus on hea intervjuu tugisammas.

Robert Rool: liiga palju musklit pritsib tuppa, tahaks rohkem argumenteeritust

Sära: võiks robustsust ja alfa-isast tagasi tõmmata. Natuke liiga palju musklit pritsib tuppa, tahaks rohkem argumenteeritud vestlust ja väljapeetust.

Huumor: tahab nalja teha, teeb ka. Kohati veel nii naljakas ei ole, aga seda saab treenida. Enamasti ükski nali tele-eetris ei sünni, need tuleb ikka enne välja mõelda. Parimad tsitaadid ja humoorikad väljendid tuleb välja kirjutada ja harjutada nende kasutamist tavaelus. Juba Urmas Ott ütles, et 90% naljadest, mis teles tehakse, on enne sisse harjutatud. Marko Reikopil on näiteks väljend: “Kõht on nii tühi, et tahaks täidetud kaamlit.” Väga ebatavaline soov ja seetõttu paneb muigama.

Terased küsimused: harjutamisruumi on, hea võimalus õppida kaassaatejuhi Jüri pealt.

Piret Laos: miskipärast on huumori osas mehed alati tugevamad

Sära: Imearmas, mõjub hästi sümpaatselt ja säravalt. On kõigist teemadest ja inimestest huvitatud.

Huumor: jääb kolleegidele alla. Miskipärast on huumori osas mehed alati tugevamad, ei tea, miks see stereotüüpselt nii välja kujunenud on.

Terased küsimused: tahab kõvasti mõtestamist ja harjutamist saada.

Kokkuvõte: pikk tee on veel minna

Ega see teletegemine ei olegi nii lihtne, et istud, parts, maha ja hakkad küsima. Viirpalu võiks olla väga hea saatejuht, kui sunniks end mugavustsoonist välja. Kas me jaksame seda ära oodata?

Reimo on tore ja turvaline, aga natuke liiga turvaline. Owest ootasime rohkemat. Loodetavasti elab peatselt oma uude rolli sisse ja muutub raadiohäälest telenäoks. Liisu Lassil on hetkel kõige raskem seis, vaja oleks väga suurt hüpet.

Jüri Butshakovil on heaks saatejuhiks kõik komponendid olemas, nüüd tuleb endaga tööd teha ja mitte mugavaks muutuda. Kui Robert Rool suunaks pool energiat eeltöösse, siis võiks temastki tubli tegija saada.

Piret Laosel pole telesse tulles kübegi sära kaduma läinud. Teemade teravaks käsitlemiseks oleks vaja eeltööd teha.

Eesti on väike, midagi pole teha. Seetõttu kirjutavad kriitikat Diktori nime alt Geeniuse toimetuse liikmed Marii Karell, Siim Männik, Henrik Roonemaa, Deisi Helemäe, Hannes Sarv ja Hans Lõugas ning aeg-ajalt ka meie erinevad kaasautorid, kelle arvamust me respekteerime.