Hensugusta võtab saatejuhina nö “lolli influenceri” rolli, kes pole midagi kunagi oma kätega teinud, vaid ainult telekast näinud. Korraks jääb tunne, et saate eesmärk ongi vist näidata, et kõik ei ole teles ja päriselus ühtemoodi.
Vahepeal isegi räägitakse, et Gordon Ramsey võistluslikud kokasaadetes ei näe päriselt seda, kuidas ühes professionaalses köögis asjad käivad. Kahjuks aga saade ise ei tee meile väga palju selgeks, mis siis päriselt köögis toimub või kuidas neid väikseid ülesandeid lahendada, mis meie saatejuht endale saanud on.
Saate jooksul suudab Hensugusta komejandiks muuta kõik ülesanded, mis talle antakse. Särk läheb tagurpidi selga, nõudepesumasinat Hensugusta kunagi näinud, kurki lõikudes libiseb nuga hoopis sõrme, kliendi taldrikult näpatakse üks friikas ja poest ostetakse natuke liiga vähe sidrunit.
Jälle sama nali?
Selline saateformaat, kus saatejuht tutvub erinevate töödega on läbiproovitud ja täitsa tore. Eestist on tuntumad näited Jüri Muttika seiklused “Ringvaates” või “Roaldi nädal”. Nendes saadetes aga saatejuht lõpuks õpib midagi või saab migil määral targemaks. Hensugusta seda ei taotle. Ta on meelega kohmakas, ennast täis ja keeldub asjadest aru saamast.
Hensugusta on nagu kohmakas linnapoiss, kes proovib maatöid ja teeb nalja. Õppimismomendini ta vähemalt teleekraanil ei jõua ja vaatajana tekkis mul umbes kolmandaks ülesandeks tüdimus, sest iga kord juhtub ju sama asi.
Kui Hensugusta ei ole esimese kahe ülesandega hakkama saanud, siis ma ju tean, et ilmselt ei suuda ta ka toitu korralikult lauda viia. On aru saada, et Hensugusta appi tõttamise juures ongi taotluslik, et ta ei pruugi hakkama saada, aga (vähemalt esimeses osas) muutus see veidi üksluiseks. Sama nalja ei saa poole tunni jooksul seitse korda teha.