Veel üks “Sexy Beastsi” eelis “Karvaste kosilaste” ees on inimesed. Eestlastelt peab relvaähvardusel sõnu suust välja kiskuma, eriti kui teiselpool lauda istub nõukaaegses mesilase kostüümis salapärane onu. Ameeriklastega seda probleemi ei ole: kaameratest ja kostüümidest hoolimata voolavad vestlused vabamalt, osatäitjad tahavad ja oskavad omavahel suhelda. Dialoog on muidugi ikka jätkuvalt pealiskaudne ja täie raha eest piinlik, aga vähemalt mitte ilmselgelt sunnitud.

Naelaks “Sexy Beastsi” kirstukaanes saab tegelikult saate enda veider formaat. Asja iva peaks olema, et maskeeringute tõttu üritatakse välimuse asemel vaadata inimese sisse, näha iseloomu ja karakteri, kuid tulemus on risti vastupidine. Grimmist on vähe kasu, kui kohtingule minnakse liibuvates kleitides ja muskleid toonitavas särgis.

Nii taandubki “Sexy Beasts” järjekordseks tavaliseks suhtesaateks, kus kaunid inimesed saavad kokku veel kaunimate inimestega. Sisemise ilu väärtustamist välimuse ees ei peeta tegelikult absoluutselt oluliseks: osalejad muretsevad pidevalt, et kas maski alt välja ilmuv kaaslane on ikka modelli välimusega. Ja ennäe, ongi! Nad kõik on. Kaob ära igasugune pinge, kuna sa ju tegelikult tead, et kõik leiavad endale lõpuks mõnest pesureklaamist välja astunud partneri.

Pärast paari episoodi muutub “Sexy Beasts” seega lihtsalt sõna otseses mõttes igavaks. Jah, “Karvased kosilased” oli lausa valusalt kohmetu, kuid vähemalt tulid maskide alt välja tavalised inimesed. Emotsioonid olid ehedamad ja ekraanil askeldavate kaaskodanikega oli lihtsam samastuda. Kui maskid langesid, siis kohati võis teise poole pettumust läbi teleri ekraani vaat et füüsiliselt tunda. Voh, see on reality!

Kanal 2-le soovime seega palju õnne, kuna maha on saadud suure saavutusega. Valmis tehti Netflixist halvem suhtesaade! See ei tundu esmapilgul küll teab mis komplimendina, kuid tuletame meelde reality-televisiooni kirjutamata reeglit: mida kohutavam on saade, seda nauditavam on seda tegelikult vaadata.