Kohati liialt tuttav

“Miles Morales” on otsene järg kahe aasta eest ilmunud suurepärasele Ämblikmehe mängule, kuid seekord astub Peter Parkeri asemel rambivalgusesse uus tegelane. Harlemis elav teismeline Miles Morales astus sama reha otsa, mille ohvriks langes varem ka Parker – ka teda hammustas radioaktiivne ämblik, mis andis talle edasi üleloomulikud supervõimed. Keegi peaks kiiremas korras New Yorki kimbutavate ohtlike ämblike taudile lõpu tegema, muidu võib Ämblikmeeste populatsioon paari aastaga läbi teha korraliku kasvu.

Algne Ämblikmees Peter Parker peab mõneks ajaks New Yorgist lahkuma ja nii jääbki linnal silma peal hoidmine noore Milesi ülesandeks. Sa liigud võrke heites mööda New Yorki ringi, peatad mitmesuguseid kuritegusid, kogud meeneid, arendad oma tegelase võimeid, lukustad lahti uusi kostüüme ja lööd platsi puhtaks pahalaste baasides, kas siis hiilides või rusikate välkudes.

Kõigile, kes on mänginud 2018. aasta “Spider-Mani”, peaks see kõik olema kohe äratuntav. “Miles Moralese” kesksed mänguelemendid ei ole võrreldes eelkäijaga kuigivõrd muutunud. Kaart on sama, kuid nüüd toimub tegevus talvel. Loo missioonid ja kõrvaltegevused on enamasti samuti 2018. aasta mänguga sarnased. Kui sulle eelmine “Spider-Man” meeldis, siis naudid sa kindlasti ka “Miles Moralest”, kuid suurt sisulist revolutsiooni siit oodata ei tasu.

Uued tuuled

Õnneks ei tallata “Miles Moraleses” ainult käidud teid. Ühe peamise uuendusena saab välja tuua peategelase enda: Miles Morales on Peter Parkerist noorem ja ka mõneti naiivsem, kuid tema kaudu mängijale edasi antav lugu on siiski nauditav ja kaasahaarav, kuid kohati üsna etteaimatav. Erinevalt eelmisest “Spider-Manist” tundub “Miles Moralese” narratiiv intiimsem ja isiklikum ning võrreldes eelkäijaga läks mulle selles mängus toimuv rohkem korda.

Uuendusi on ka mängupildis. Erinevalt Peter Parkerist kuulub Milesi võimete arsenali elekter. Ta saab anda vaenlastele korraliku šoki ja osa pahalaste alistamiseks on see ka vajalik. Elektrit saab kasutada ka New Yorki laiali pillutatud mõistatuste lahendamiseks.

Mõistatusi ei ole “Miles Moraleses” küll väga palju, kuid võrreldes 2018. aasta mänguga siiski hoopis rohkem. Näiteks peavad mängijad andma voolu generaatoritele, et avada uksi, või võrkudest “kaablitega” juhtima voolu spetsiifilisse kohta. 

Need on teretulnud uuendused, mis aitavad mängupilti mitmekesisemaks muuta ja töötavad “Miles Moralese” kontekstis edukalt. Kui eelmine Ämblikmehe-mäng võis kohati tunduda liialt märulile orienteeritud ja seega üheülbaline, siis “Miles Moralese” arendajad on seda kriitikat kuulda võtnud.

Tõsi, mõistatused tõmbavad selle tavaliselt möllukeskse mängu tempo korralikult alla, kuid see ei ole ilmtingimata halb. Ämblikmehe fiktsioonis on Miles Morales intelligentne teadusest huvituv teismeline, mistõttu on igati loogiline, et tema tegelaskuju rakendaks musklite kõrval tööle ka hallid ajurakud.

Mida pakub PlayStation 5?

“Miles Morales” on PlayStation 4 Pro peal kaunis mäng, mis töötab probleemideta, kuid on selge, et eelkõige on see loodud PlayStation 5 peal mängimiseks. Sony uuel konsoolil mängides on vahe vanemate masinatega nagu öö ja päev.

Esiteks, laadimisajad on pea olematud. PlayStation 5 algmenüüst jõuab mängu 16 sekundiga ja mängusisene kiirreisimine toimub sõna otseses mõttes hetkeliselt. Teiseks, PlayStation 5 pakub palju paremaid valguslahendusi ja detailsemaid tekstuure.

Päikeseloojangud on soojad ja kuldsed, neoontuled peegelduvad realistlikult porilompidelt ja muudelt pindadelt ning linnas ringi liikudes näed sa igalt peegeldavalt pinnalt oma tegelase detailset kujutist. See on asi, mida vanemad konsoolid teha ei suuda.

PlayStation 5 võimsus mõjutab ka mängupilti. Korraga laaditakse ekraanile varasemast rohkem elemente. Rahvahulgad ja tänavatel liikuvate autode hulk on hoopis suurem ning palju enam on ka vaenlasi, kes tahavad sulle kere peale anda. Väga muljet avaldav on ka PlayStation 5 uus pult DualSense, mille adaptiivsed päästikud ja uus värinafunktsioon annavad mängijale rohkem detailset tagasisidet. 

“Miles Morales” on ka PlayStation 4 puldiga mängides väärt kogemus, kuid DualSense teeb sellest (ja ka teistest PlayStation 5 mängudest) midagi täiesti uut. Sa tunned läbi puldi oma kätes igat lööki, hüpet, Ämblikmehe võrgu heitmist ja isegi teiste tegelaste puudutusi vahevideote ajal. Lumel kõndides tunned läbi puldi värinafunktsiooni seda tuttavad krudinat, millega me talvel õues liikudes harjunud oleme.

DualSense muudab mängu sisseelamise märksa lihtsamaks ja pärast selle puldiga “Miles Moralese” mängimist on vanema PlayStation 4 puldi juurde tagasipöördumine keeruline. PlayStation 5 on mu ära hellitanud.

Uus põlvkond on kohal

“Miles Morales” ei tee võrreldes 2018. aasta Ämblikmehe-mänguga midagi revolutsioonilist, kuid see ei olegi ilmtingimata vajalik. Kui vundament on tugev, siis ei ole vaja hakata seda uuesti laduma.

Tegu on kaasahaarava seiklusmänguga, mille keskmes on tugev tegelaste ansambel, kellega on paljudel kindlasti lihtne samastuda. Miles Moralese seiklus võib kohati olla etteaimatav, kuid mängijatele räägitakse siiski tempokas koomiksilugu, mida on lihtne nautida.

Kui sul on vähegi võimalik, siis mängi “Miles Moralest” just PlayStation 5 peal. Jah, see on saadaval ja hea ka PlayStation 4 peal, kuid Sony uusim konsool pakub erilist uuenduslikku mänguelamust, millele vanem konsool vastu ei saa.

DualSense’i pult on tõeline revolutsioon, mis muudab mängukogemuse täiesti uueks. PlayStation 5 puldi efekti on peaaegu võimatu sõnadega edasi anda. Seda lihtsalt peab ise proovima.

Jah, osta,

sest "Miles Morales" on kvaliteetne seiklusmäng, mis suudab edukalt esile tõsta PlayStation 5 kõige tugevamad küljed.