Test

PlayStation Classic: Selle retrokonsooli suurim mure on, et see võiks olla palju parem

PlayStation Classic koos ühe puldiga. Tegelikult on karbis ka veel teine pult.

Ei, ära osta,

sest PlayStation Classic on natukene keerulisem teema kui puusalt lihtsalt ostusoovitus anda. Sa pead teadma, et sul on seda vaja.

Nintendo tegi väikesed retrokonsoolid ülipopulaarseks NESi ja SNESi uusversioonidega ning nüüd tuli ka Sony peole, tehes miniatuurse variandi enda ühest kõige armastatumast mängukonsoolist ehk esimesest PlayStationist, mis tuli välja aastal 1994.

Kõigepealt faktid: mängukonsooli nimi on PlayStation Classic, sellega tuleb kaasa kaks juhtmega pulti (just mõõtsin: kaabli pikkus on 1 m 40 cm) ja 20 mängu, ise neid juurde lisada ei saa. Eestis on konsooli hinnaks 109 eurot.

Suur arvamusvõileib

Nüüd ma hakkan kordamööda esitama selle väikese konsooli plusse ja miinuseid.

Pluss: See näeb kvaliteetne ja hea välja. Plastmassist muidugi, aga see on ilus, puldid on kerged ja täiesti korralikud. Puldi juures aga tuleb arvestada, et tegemist on versiooniga, millel pole analoogkange.

Pult on ilma analoogkangideta, mis on mõne mängu juures probleemiks.

Miinus: Nagu ka teised minikonsoolid, siis saab see voolu USB-st. USB-kaabel on kaasas, aga niisama suvalisest USB-pordist see voolu kätte ei saa (miinimum on 5 V, 1,0 A). Kokkuvõttes sain mina selle tööle enda telefoni adapteriga. No oleks ju võinud selle adapteri kaasa panna karpi, sest ilmselt tekitab see paljudes segadust.

Pluss: Mänguvalik mulle tegelikult meeldib. See on veider segu aegumatust klassikast, nagu näiteks “Final Fantasy VII”, “Resident Evil” ja “Metal Gear Solid”. Samas on siin ka veidraid ja vähetuntumaid mänge, millest ma kuulnudki polnud. Näiteks päris hea puslemäng “Mr. Driller”.

Kui tahta, siis võib selle mänguvaliku üle vaidlema jäädagi, et mis oleks võinud olla. Menüü ise on väga lakooniline ja lihtne.

Igal mängul on üks salvestuspunkt, mis tehakse automaatselt kui mängust väljud ja sealt saad pärast jätkata.

Menüü näeb PlayStation Classicul välja väga lihtne.

Miinus: Mitmed mängud on Euroopa versioonid ehk jooksevad 50 kaadrit sekundis. USA versioonid olid aga 60 kaadrit sekundis. See on probleem, sest nende mängude reaalne kiirus oligi seotud kaadrisagedusega ehk mida kiirem kaadrisagedus, seda kiiremini mäng ka jooksis.

Osades mängudes see pole probleem, näiteks “Final Fantasy VII” on selleks piisavalt aeglane mäng. “Tekken 3” võitlusmängu puhul on seda aga tunda: mäng on kuidagi aeglane ja hõljuv.

Ilmselt on see sulle suurem probleem, kui sa oled videomängudes väga kodus. Kui sa ei tea, kuidas näiteks mõni platvormikas, nagu “Oddworld: Abe’s Oddysee” või “Rayman” ÕIGESTI jooksma peab, siis pole sellest sulle ka nii suurt vahet.

Üldiselt kõik mängud jooksevad okeilt, suureks erandiks on “Grand Theft Auto”, mille kaadrisagedus tundus olema 10-15 kandis ja mida oli mul füüsiliselt raske vaadata. “Ridge Racer” 3D-kihutamine oli samas juba palju parem.

Kuidas mängud täpselt PlayStation Classicu peal jooksevad, seda vaata juba meie videost:

Pluss: See on lihtsalt häkitav karp, millega võid teha mida iganes. Ma siin pikemalt kirjeldama ei hakka, guugeldage ise.

Miinus: Hind on natukene kallis. Kui PlayStation Classicu hind oleks 79 eurot, oleks see väga hea pakkumine, 109 aga tundub natukene kallis. Piiri taga on masina hind juba üsna ruttu kukkunud, nii et ilmselt hakkab see peagi ka siin langema.

Aga kellele see ikkagi mõeldud on?

Ma näen siin kolme varianti, kellele PlayStation Classic on mõeldud, kes seda ostma peaks ja kes seda ei peaks ostma.

Esiteks: kui sa mõtled, et sa oled kunagi mänginud paari esimese PlayStationi mänge ja sul on kerge nostalgia selle vastu, siis tegelikult sul ikkagi pole PlayStation Classicut vaja.

Keskmisel kergelt mänguhuvilisel inimesel jääb see karp pärast paari korda proovimist ilmselt riiulisse vedelema.

Las see jääb sul mälestustesse, need mängud ei näinud tegelikult nii head välja, sest varajased 3D-mängud pole eriti head vananejad. Alternatiivina saab enamikke mänge mängida ka teistel platvormidel.

Teiseks: konsooli ostmist tasuks kaaluda, kui sul on kindel ja sügavam huvi selle ajastu (1995-2000) mängude vastu ja sind huvitavad allolevast nimekirjast rohkem kui paar-kolm-neli mängu.

Ja sa oled see inimene, kellel peab lihtsalt see uus Sony konsool olemas. Siis jah, PlayStation Classic pole otseselt halb valik. Aga see võiks olla üsna lihtsalt väga palju parem.

Kolmandaks: kui sa tahad PlayStation Classicust teha häkkimisprojekti, siis internet on võimalusi täis ja anna minna.

PlayStation Classicu mängude nimekiri:

  • Battle Arena Toshinden
  • Cool Boarders 2
  • Destruction Derby
  • Final Fantasy VII
  • Grand Theft Auto
  • Intelligent Qube
  • Jumping Flash!
  • Metal Gear Solid
  • Mr. Driller
  • Oddworld: Abe’s Oddysee
  • Rayman
  • Resident Evil Director’s Cut
  • Revelations: Persona
  • Ridge Racer Type 4
  • Super Puzzle Fighter II Turbo
  • Syphon Filter
  • Tekken 3
  • Tom Clancy’s Rainbow Six
  • Twisted Metal
  • Wild Arms

Sony PlayStation Classic

Hind109,99 eurot
Karbiskaks pulti
Voolüle USB
Mänge20

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.