Seda ei suuda tabada ka kaks päeva enne rahvusvahelist “Tulnuka” päeva ehk 24. aprillil ilmunud IllFonicu (“Friday the 13th”) ainult mitmikmängu pakkuv “Predator: Hunting Grounds”, kuigi suhteliselt keskpärase meeskonnapõhise tulistamismängu omaduste alla on peidetud nii mõnigi filmidest inspireeritud disainielement, mis aitab muuta vähemalt kiskjaga mängimise elamuseks, millest on iga antud frantsiisi fänn alati unistanud.

Kiskjat jahtiva meeskonna ehk Fireteami kohta ei saa sama öelda, sest mängitavus on kehv ja kohmakas ning vastab 2000ndate algusest pärit üksikisikuvaates tulistamismängude standarditele. 

Täpselt nagu filmis

Esimeses “Kiskja” filmis suundub Vietnami sõja veterani juhitud eliitsõduritest koosnev meeskond Kesk-Ameerika džunglisse, et päästa sealsete mässuliste pantvangi langenud USA kodanik ja tema abiline. Selgub aga, et missiooni tegelik eesmärk polnud mitte pantvangide päästmine, vaid salastatud dokumentide varastamine.

Sõduritele hakkab jahti pidama nähtamatu vaenlane, kes liigub puuokstel nagu ninja, nülib oma ohvreid ning kasutab osavaid manipulatiivseid trikke, et sõdureid segadusse ajada. Üheks kiskja kõige hirmutavamaks võimeks oli oskus salvestada sõdurite hääli, et neid vajadusel enda poole meelitada. 

Seda ja palju muud pakub ka “Predator: Hunting Grounds”: neljane meeskond suundub džunglisse erinevaid missioone sooritama, kuid vahele segab puulatvades ringi parkuuriv kütt. Sõduriteks kehastuvate mängijate ülesanne on teha ära kõik ettenähtud missioonid (leia ja tapa sihtmärgid, pildista midagi, lase midagi õhku jne) ning samal ajal võidelda viienda mängija kehastatud kiskjaga, kelle ülesanne on tappa kõik sõdurid, enne kui nad oma eesmärgid täidavad ja kopteriga lahkuvad.

Olukorral on ka teine külg: nimelt võivad mängijad missioonide kõrval kiskjale tuule alla teha ja võimalusel tema laiba džunglist välja transportida. See on see kõige parem tulemus, sest missioonid on tehtud ja kiskja on surnud.

Alati nii ei lähe, sest peale kiskja on mängus ka arvuti juhitud “mässulised”, kes ei tekita küll mingisugust probleemi, sest nad on enamjaolt väga rumalad, aga nendega toimuvate tulevahetuste jooksul on kiskjal alati parem võimalus mängijad küttida. Tal on selleks erinevad vahendid, mis tuleb küll mängides lahti lukustada, aga kui kõik käes, siis on ta tõesti peatamatu vastane. 

Enne paremate relvade saamist tasub käituda nii nagu filmis ja peituda puude otsa ning eemaldada mängijaid kavalust kasutades nagu näiteks teiste mängijate hääli kopeerivate käsklustega neid segadusse ajada või teeselda, et oled viga saanud ja lasta üle kogu džungli kostuda oma eriti valjul surmakorinal. See meelitab ikka mõne mängija sinna, kus saab nad kiskjana kiiresti näiteks võrku tõmmata või eemalt vibuga maha lasta. 

Filmis seisnes eliitsõdurite eesmärk ellujäämises ja pidevas psühholoogilises hirmus, sest võideldi nähtamatu vaenlasega. Mängus seda hirmu ja õudu pole. Kui kiskja ei suuda sõdureid üles leida, kuigi kõik vahendid on selleks olemas, siis saavad nad ilma suurema kärata lihtsalt lahkuda.

Mängijate otsene eesmärk pole kiskja tappa, aga kui aega üle jääb, siis miks ka mitte. Meeskond suudab koos töötades kiskja maha võtta väga kiiresti, aga seda ainult siis kui ta tatsub kahe jalaga maa peal ning ei kasuta ühtegi võimet. Kui aga hüpata nähtamatuna meeskonna keskele, sõdur maha võtta ja kohe eemale karata, siis ei pruugi teised mängijad üldse aru saada, mis just toimus. Kiskja on võimas, aga mitte võitmatu vastane. 

Mängusessioon võib läbi saada ka täpselt nii nagu filmis: kiskja langeb, kuid viimase meetmena paneb käele kinnitatud pommi tööle ning hakkab eriti võikalt naerma. Sellises olukorras on sõduritel kaks valikut: joosta nii nagu tuli takus või pomm kahjutuks teha. Selleks on vaja murda üsna lihtne kood, aga kuna samal ajal tiksub kell, kiskja naerab ja meeskonnakaaslaste elud ning mängu tulemus seisavad noateral, siis võib olukord väga pingeliseks. 

“Predator: Hunting Grounds” pakub kõike seda, mida tulihingeline “Kiskja” fänn on alati tahtnud: saab mängida kosmose avarustest pärit kütina ja teha kõike ja kasutada kõiki neid vahendeid, mida oleme näinud nii filmides kui ka teistes mängudes.

Kiskjana mängimine on esialgu küll vaevaline, sest teised mängijad saavad ta kiiresti maha võtta, aga mida rohkem uusi relvi kõrgemale tasemel jõudes avada õnnestub, seda vägevamaks ta muutub. Puude otsas turnimine on esialgu küll kohmakas ja vaevaline, aga ka sellega harjub, sest kui asi käpas, muutub kiskja tõeliseks parkuurivaks kütiks.

Mitte nii hea mänguna

Ainult mitmikmängu pakkuva tulistamismänguna on tegu aga üsna tühja tootega, mis ei vääri praegust hinda. Kaks mängulaadi (sõdurid vs kiskja ja kiskja vs sõdurid) on vähe, kui arvestada, et üksikmängu pole ning kiskjaga mängimisel tuleb valmistuda pea 20 minuti pikkuseks ooteajaks. 

“Predator: Hunting Groundsi” avalikustamisel hakati seda võrdlema 2015. aastal ilmunud ja üsna kiiresti halastussurma saadetud samalaadse mitmikmänguga “Evolve”, kus oli samuti nelja mängija vastaseks üks koletis, kuid puudu jäi sisust. Olid kütid ja koletis. “Hunting Grounds” eeliseks on muud lisategevused, aga “Evolve” säras näiteks ka graafika ja koletise eriti sujuva liikumise poolest.

Sama ei saa öelda uue “Predatori” mängu kohta. Ka tulistamismehaanika oli “Evolve’i” loojatel käpas, aga IllFonicu arusaam tulistamisest ja relvade käsitlemisest on väga robustne, kohmakas ja liialt mänguline. Tekib tunne, nagu mängiks mobiilidele loodud tulistamismängu konsooli või arvutiga. 

Mängitavuse muudab veel hullemaks asjaolu, et tegelased liiguvad mööda džunglit väga kohmakalt. See tähendab, et nad jäävad keskkonda kinni, mistõttu peab pidevalt klõpsima hüppamisnuppu, et natukenegi kiiremini liikuda.

Arvuti juhitud vastased pole ka just kõige kirkamad pliiatsid karbis. Nad seisavad mängijaid märkamata keset platsi või jooksevad neile otse nina alla. Mängu päästavad reaalsete mängijate vastasseisud, kus kütt võib muutuda jahitavaks või kus sõdurid ei saa üldse aru, kuidas ja mis viisil nende arv kiirelt kahaneb.

Õnneks on mängu lisatud teretulnud võimalus surma saanud mängijad tagasi lahingusse kutsuda. Selleks on vaja minna kindlasse punkti, natuke oodata ning mõned minutid tagasi kiskja küüniste tõttu kiire lõpu leidnud mängija tagasi võitluses. See loob olukorra, kus alguses surma saanud mängijad ei lahku kohe serverist, sest alati on võimalus jätkata. 

Arenguruumi jagub

“Predator: Hunting Grounds” pole halb mäng, aga arenguruumi veel on. See aga tekitab küsimuse, et miks lasi Sony üldse välja mängu, milles on niivõrd vähe sisu.

Tundub, et lähitulevikus ilmuvad lisad, mis annavad juurde nii tegevusi kui ka tegelasi, aga hetkel on kogu kompott natuke liiga tühi, et olla täishinda väärt. “Kiskja” fännide jaoks on tegu aga korraliku austusavaldusega eelkõige esimesele filmile. 

“Predator: Hunting Grounds” on saadaval arvutil ja PlayStation 4 konsoolil.

Ei, ära osta,

sest täismängu hinna eest on siin vähe sisu ja ka selle kvaliteet jätab sageli soovida.