Test

Project Cars 2: Kas teisel katsel tuli välja parim võidusõidumäng?

Jah, osta,

kuigi siin-seal leidub mängus väikseid apsakaid, on Project Cars 2 üks väga hea võidusõidusimulaator.

Project CARS ilmus paar aastat tagasi autosõidusimulaatorite maailma suure kära ja ohtrate vigade saatel. Kas teine osa on õppinud oma eelkäijast?

2015. aasta mais ilmunud Project CARS nägi ilmavalgust pärast mitmeid edasilükkamisi ja ilmudes selgus, et mäng pole kõike seda, mida loodeti. Palju vigu, mis ennekõike olid seotud konsooli peal puldiga juhtimisega, pani proovile ka kõige suuremate fännide kannatuse.

Mõne nädala möödudes oli puldiga juhtimine paranenud drastiliselt ja kuude möödudes parandati ka muid vigu. Lõppkokkuvõttes oli esimene Project Cars üks parimatest võidusõidumängudest, mida Xbox One’il mängida sai.

Algus on paljulubav

Project Cars 2-ga võime alustada kohe heade uudistega, sest mängu arendaja Slightly Mad Studios on õppinud oma vigadest. Ennekõike on puldiga autojuhtimist parandatud isegi võrreldes sellega, milline oli eelmine osa pärast kõiki neid uuendusi. Seega juba on asjad plusspoolel.

Tõelise simulaatorina pole Project Cars 2 kindlasti mäng, mille eesmärgiks oleks sõita paariminutilisi sõite, alustades viimasena ning jõuda vastaseid rammides esikohale. Muidugi saab hakkama ka lühemate sõitudega, kuid mängu võlu tuleb välja siis, kui tõesti süveneda ning harjutada vajaliku autoga vastavat rada.

Rääkides radadest on mängus nende valik üüratu: 60 ringraja asukoha ja nende kõikide variatsoonidega on erinevaid valikuid üle 130. Lisatud on ka rallikrossi rajad, kus esineb nii kruusa- kui ka asfaltkattega teid.

Sõidavad nagu päris autod

Sõidukite käitumine on reaalne ja väga hästi on tunda ka auto tasakaalu ja kuidas see mõjutab sõitu. Kui järsult keerata paremale, vasakule, paremale, siis on tunda, et masina tasakaal on häiritud ning gaasi põhja vajutades on peaaegu et garanteeritud kontrolli kaotamine auto üle.

Sujuvad liigutused gaasi, piduri ja roolikeeramisega tagavad ka kiirema sõidu.

Sõiduelamusele lisavad ka toredad väikesed detailid, mida on kuulda ja näha. Teise auto sabas kihutades on kuulda krõbinat, kuidas eesoleva autost lendab mustus vastu sinu sõidukit. Valgustus auto seestvaates on väga kena ja teiste autodega trügides liiguvad autotulede valgusvihud mööda interjööri.

Üksikmängu karjäär on sarnane eelmise mänguga – läbi erinevate võidusõiduseeriate on hooaegade jooksul vaja jõuda autospordi tippklassi. Lisaks on ka kõrvalisi üksikuid sõite hooajaväliselt, mis hõlmab näiteks ajaloolisi võidusõite või kindla automargiga sõidukeid.

Oma 180-autolise valikuga, kus enamus on ringrajamasinad, ei löö Project Cars 2 mingeid rekordeid. Kuid see valik on hästi läbi mõeldud ja igas sõidukiklassis on mitu masinat. Nagu ikka saab autode seadistusi muuta mitmel erineval moel, kus suureks abiks on autoinsener, kes soovitab erinevaid muudatusi.

Erinevate valikutega saab näidata, mis on probleemiks auto käsitlemisel ja selle peale pakub insener lahenduse. Sarnast autoehitamist nagu leidub Forza Motorsport seerias see mäng aga ei paku – auto on selline nagu tuleb.

Kui targad on teised juhid?

Rajal on tehisintellekt üpris osav ja nende taset saab muuta uskumatu 120-punkti ulatuses. Seega kui vastaste tase 85 on liialt raske, võib just sobilik olla 84 või 83.

Selline täpsus leidub paljudes aspektides kogu mängus. Näiteks on igal sõidul määratud kuupäev ja kellaaeg, millest oleneb õhu- ja rajatemperatuur. Ka keskkond muutub, sest sügisesel rajal leiab puudel pruunikas-oranže lehti ja ka õhtune päike loojub varem.

Ilmastikutingimusi valikus mitmeid, alates selgest taevast, kuni paksu udu ja äikesetormini. Mängustuudio arendatud LiveTrack 3.0 süsteem võimaldab rajal sõidu ajal pidevalt muutuda.

Vihmane tee läheb märjaks ja kuivab ebaühtlaselt, tagamaks alati keerulised tingimused. Esimest korda saab sõita ka lumistes tingimustes, mis on ainult võimalik radadel, kus võib ka päriselus lund kohata.

Visuaalselt on Project Cars 2 kena, kuid kindlasti mitte midagi maailmamuutvat. Kõige muljetavaldavam näeb mäng välja, kui ilmastikutingimused pole perfektsed.

Madal päike ja rajal vastu peegelduvad loigud on väga kenad. Silma jäi kriipima mängus olev tahavaatepeegel, mille eraldusvõime ja kaadrikusagedus on silmnähtavalt viletsam kui mängu üldpildil.

Leidus ka muid vigu, kuid üldiselt olid need päris väikesed, mida võiks võrrelda kui erinevate pisemate vigadega tohutusuures rollimängus – ikka tulevad mõned sisse, mis silutakse hiljem ära.

Näiteks ei saanud mitmikmängus sõites mõned kaasmängijad oma auto välimust valida ja pärast üksikuid kvalifikatsioonisõite ei olnud minu stardipositsioon see, mis olema pidi.

Project Cars 2 kirjeldamiseks sobiks kõige paremini täpsus ja individuaalsus. Autokontroll peab olema täpne, aga sujuv, et võtta viimast kõikidest sõidukitest. See, millise peensusteni saab igat sõitu, selle tingimusi ja ka autosid seadistada, on väga muljetavaldav. Konsoolidel pole sarnast võimalust varem esinenud ja juba kanda kinnitanud rivaalid võiksid sellest õppust võtta.

Mängu andis Diktorile proovimiseks Namco Bandai.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.