Minul õnnestus lihtsa vaevaga “Streets of Rage 4” ette võtta mängu ilmumiskuupäeval – see lisati koheselt Microsofti Game Pass teenusesse, mis on Geeniuse mängurubriigis tihti tähelepanu saanud. Kahemõõtmelised kolkimismängud on mulle alati meeldinud ja seega oli tegu armastusega esimesest silmapilgust.
Kui olin mõnda aega mänginud, siis küsisin endalt, miks mulle “Streets of Rage 4” meeldib? Võib-olla olen ma nostalgiast ja mängusaalide armastusest pimestatud? Või on asi hoopis selles, et “Streets of Rage 4” teeb korraga õigesti väga palju asju?
Mõnus materdamine
Kahemõõtmeline vastaste kolkimine on ülimalt nauditav. Peategelaste liikumine, vastaste liikumine, võitlemine – kõik toimib ülimalt hästi ja mõjub rahuldustpakkuvalt. Samal ajal, kui pahadele halastamatult kere peale annad, tuleb ekraanil pidevalt ringi liikuda, et vastased sind sisse ei piiraks ja kambakat ei teeks. Tegu on tõsiselt hea vanakooli kaklusmänguga, milles on olemas kõik vajalikud elemendid.