Voogedastuplatvormid on tegelikult küllaltki uus nähtus — need jõudsid meieni umbes 15 aasta eest. Seetõttu on see süsteem praegu pidevas arengus ja käib nende kasutusvormide paika loksutamine. Päris ühtset lahendust, nagu on lineaarse televisiooni puhul, pole veel välja kujunenud.

Netflix on neist kõige vanem, aga praeguseks on voogedastuplatvormide arv mõõdetav juba sadades. Ka Eestis on neid päris palju, alustades klassikaliste telekanalite toodangu pakkumisest kuni spetsiaalselt Eesti vaatajatele mõeldud platvormideni, nagu Elisa Huub ja teised.

Millised on plussid?

Kui laiemalt vaadata, on voogedastusel nii mitmeidki plusse.

Esiteks, paljusid saateid saab voogedastusest vaadata märksa varem kui lineaarsest televisioonist. Kui klassikalises televisioonis saate vaatamiseks tuleb oodata kindla kellaajani, siis voogedastusse ilmuvad saated tihtipeale enne kui tele-eetrisse. Ja mõnikord saab veebis vaadata filme ja sarju, mida kinos või televisioonis kunagi ei näidatagi, olgu selle põhjuseks liiga kitsas vaatajasegment või lihtsalt eksklusiivsus, mida keskkonnad pakuvad. Ja loomulikult võib igaüks vanu lemmikuid voogedastusest vaadata just siis, kui selleks soov tekib.

Voogedastusplatvormidel on erinevalt televisioonist võimalik vaadata sarju-saateid-filme siis, kui ise soovid. Kui vanasti joonisid inimesed telekavas alla kellaajad, millal ühe või teise saate või linateose nägemiseks tuleb muud tegemised pooleli jätta, siis voogedastus niisugust piirangut ei sea. Mõnele põlvkonnale on aga enesestmõistetav, et hulk inimesi on jätkuvalt kindlate kellaaegade küüsis.

Sealjuures ei pea muretsema, et vaatamise eest tuleb tingimata maksta – on keskkondi, mis pakuvad vana klassikaks saanud sisu täiesti tasuta. Üldiselt on muidugi nii, et kvaliteetset uudistoodangut pakkuva sisu eest peab maksma, mis äriloogikat silmas pidades on igati loomulik. Meile kättesaadavad kvaliteetsisuga platvormid siiski kuigi kallid pole.

Pimedate nurkadega peaks arvestama

Teisest küljest on voogedastusplatvormidel ka omad pimedad nurgad, mille mõju tuleks samuti arvestada.

Kunagi, muuseas, oli aeg, kui televiisoris oli vaid üks, hiljem paar-kolm eestikeelset kanalit ja mõned Soome ja Vene kanalid. Kui need kõik said läbi klõpsitud ja midagi huvitavat vaadata polnud, siis jäigi telekavaatamine soiku ja sai teha hoopis midagi muud.

Voogedastusest leiab aga häid sarju ja filme sellistes kogustes, et põhimõtteliselt võib silmad liikuvat pilti vaatama unustadagi, sest kusagil on alati mõni kvaliteetne ja just sinu huvidele ja eelistustele vastav film või sari. Seetõttu võib halvemal juhul platvormile kinni jääda ning nii kannatavad teised tegevused, olgu selleks sõprade või perega aja veetmine või pärast sarju täis ööd tööpostile asumine. Radikaalsemad juhtumid tähendavad lausa märkimisväärset võõrandumist sotsiaalsest elust.

Teine probleem on, vastupidi, valikute rohkus. Kes meist ei mäletaks seda kaaslasega filmi vaatamiseks mõeldud õhtut, mis möödus just selle õige filmi otsimise tähe all. Küll on film liiga tõsine, liiga vanaaegne, liiga pinnapealne või just nimelt liiga ambitsioonikalt sügavmõtteline. Selle probleemi lahendamiseks on, muuseas, mitmeid võimalusi, alustades enda maitsega sobivate kriitikute jälgimisest kuni lemmikvaldkonna festivalidel linastunud teoste hulgas välja paistnud filmideni välja.