PÖFFi blogi

Filmisoovitus: „Päikesepõletus“ – koridor kahe elufaasi vahel

Sigrid Ojavee, Elisa tasulise tehnilise toe tiimijuht

Päikseline Portugal, neli sõpra veetmas aega majas sügaval metsas, eemal argimuredest ja igapäevarutiinist. Vähemalt nii tundub see alguses, kuni saabub üks telefonikõne, mis paiskab peategelased minevikusituatsioonidesse ning taaselustab nende noorpõlve sisemonoloogid.

Esmapilgul on telefonikõne näol tegemist täiesti juhusliku sündmusega, mille järel kõik neli jäävad ootama seda viiendat, kellega neil pole kümme aastat kontakti olnud. Ootamine venib ning minevikuradadel kompimine loob toonastele elu verstapostidele täiesti uue varjundi  ning paljastab nende endi kohta senitundmatud läbielamised ja tahud.

Film avab justkui koridori kahe erineva elufaasi vahel – muretu noorus ja pagasiga keskiga. Tegelaste sisemaailma hargnemist jälgides kerkis endalgi kuklasopis üles tuttav mõte – mis siis, kui ma kunagi tehtud otsuseid kahetsen? Peategelastel kõigil oli ühine seos oodatava külalise Davidiga, kellega nad kõik olid olnud seotud läbi lähisuhte. Olles endiselt veel üpris noores eas, ei pruugi ma antud filmi vaikuses kanduvat mõtet täielikult mõista, kuid millele see mu mõtted suunas, oli see pidev „mis-siis-kui“.

Mis-siis-kui … ma olen 10 aastat vanem ja taban end mõttelt, et ma ei muutunudki paremaks inimeseks nagu planeeritud. Mis-siis-kui … see toonane poiss-sõber oligi parim, millest eales unistada võis ning ma ei leidnudki enam rohelisemat karjamaad. Mis-siis-kui … ära öeldud tööpakkumine oleks avanud mulle kõrgemad ja kuldsemad uksed kui ma täna üldse saavutada võiks.

Kergelt ärevusmaigulises mõtete keerises jõudsin peategelastega samale järeldusele – olgu, mis on – peaasi, et elu on elatud ja kõike ei saa seada ettemääratud rajale. Tuleb vastu võtta ihaldatud võimaluste variatsioonid, mida ei saa lasta kahetsusel põhja vedada, sest muidu lähevad raisku meie niigi piiratud väärtuslikud eluhetked.

Vahet ei ole, kas avad sinise ukse ja jääd pärast kahetsema, et ei avanud hoopis punast – mõned otsused on olnud oma ajas ja hetkes just õiged ja kuigi hiljem näed seda sama hetke teise varjundiga, siis ei tasu unustada, et täna enam ei ole see minevikuhetk ning selle uuesti läbielamisel ei pruugi olla väärtust, eriti kui see toob endaga kahetsuse, mis ei aita enam tehtud muuta. Ükskõik kumma ukse avad, lõpuks jõuad ikka oma määratud sihtkohta, lihtsalt teist teed pidi.

„I can control my destiny, but not my fate. Destiny means there are opportunities to turn right or left, but fate is a one-way street. I believe we all have the choice as to whether we fulfill our destiny, but our fate is sealed.”

Paulo Coelho

Artikli autor on Sigrid Ojavee, Elisa tasulise tehnilise toe tiimijuht.

Märksõnad: , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.