2012. aastal teatas toona veel maailma vallutav Poola mängustuudio CD Projekt RED, et küberpungihõngulise lauamängu põhjal plaanitakse luua uus videomäng “Cyberpunk 2077”. Millal see välja tuleb? Kes teab. Toona olid CD Projekt REDil käsil lahingud teistel rinnetel.

Aasta varem oli ilmunud “The Witcheri” mänguseeria teine osa, mis tõestas, et CD Projekt suudab maailma suurimate mängustuudiotega sammu pidada. Nüüd oli arenduses “The Witcher 3: Wild Hunt”, rollimäng, mille kohta oldi kokku lubatud tohutult palju väga suurejoonelisi asju. Selge oli see, et “Cyberpunk” tuleb, kuid mitte paari järgmise aasta jooksul.

Pärast mitut edasilükkamist ilmus “The Witcher 3” lõpuks 2015. aasta maikuus. Ülejäänu, nagu öeldakse, on ajalugu: kolmas “The Witcher” võitis sadu auhindu ja sai nii kriitikutelt kui ka mängijatelt tohutult kiita. Räägiti (ja räägitakse tänini), et CD Projekt RED tegi ajalugu ja et “The Witcher 3” on üks paremaid rollimänge, mis eales loodud. Jah, see oli tehniliselt lombakas ja mängumehaaniliselt midagi eriliselt uut ei pakuta, kuid selle mängu revolutsioonilisus peitus mujal: loos, tegelastes ja atmosfääris. 

Kuigi “The Witcher 3” räägib üleloomulikest koletiseküttidest, maagiast, sortsidest, päkapikest ja haldjatest, on tegu ühe kõige inimlikuma mänguga, mis eales loodud. Mängijad ja arendajad nägid esmakordselt, et avatud maailmaga mittelineaarses mängus on võimalik pea igal sammul rääkida tähendusrikkaid, hästi kirjutatud, meeldejäävaid ja hinge minevaid lugusid.

“The Witcher 3-l” oli rohkem iseloomu ja hinge kui enamikul varem ilmunud sarnastel mängudel. Seda pandi tähele, see jäi mängijatele meelde ning aja jooksul tekkis küsimus, mida suudavad CD Projekt REDi imelapsed järgmiseks valmis võluda? Kuidas ühe maailma parima videomängu tegijad ennast ületavad?

Kus me oleme?

Ajapikku hakkas “Cyberpunki” tihe saladuseloor langema. 2018. aastal näidati esimest mänguvideot, mis lõi kogu mängutööstuse kihama, kuid “Cyberpunki” ülimalt enesekindel turundus hakkas täiskäigul tööle 2019. aasta suvel, mil mängumessil E3 toodi lavale Hollywoodi superstaar Keanu Reeves, kellel olevat mängus keskne roll. Pärast seda rääkis internet “Cyberpunkist” lakkamatult ning seda tähelepanu kasutas CD Projekt RED tulevaste kuude jooksul treilerites, striimides ja turunduses laiemalt üliedukalt ära.

Kui “Cyberpunk 2077” eelmise aasta 10. detsembril ilmus, oli mängijate ootusärevus paisunud kriitilise piirini. CD Projekt REDi edus kahtlejaid ei olnud palju. Usuti, et “The Witcher 3” maagiast on suudetud kinni hoida ja nüüd pakutakse mängijatele taas midagi fenomenaalset. Väga vähesed oskasid ette näga tegelikku sündmuste käiku: kuu aega pärast “Cyberpunki» ilmumist on see Sony poekeskkonnast eemaldatud ning CD Projekt seisab silmitsi mitme kohtuasjaga ja raha tagasi nõudvate mängijate laviiniga.

Kas pea kaheksa aastat oodatud “Cyberpunk 2077” on tõepoolest nii kohutav? Jah ja ei. Probleemi tuum on eelmise põlvkonna konsoolides: PlayStation 4 ja Xbox One’i peal jookseb “Cyberpunk” enamikul mängijatel halvasti. Mina mängisin “Cyberpunki” Xbox Series X-iga ja kuigi ka siin oli tehnilist praaki oodatust rohkem, oli minu mängukogemus igati mõnus. Vastasel juhul ei oleks ma selle mängu seltsis veetnud 100 tundi. Kõige paremas olukorras on need, kel on olemas võimsa uuema riistvaraga mänguriarvuti. Ainult nii on hetkel elamus “Cyberpunki” mängides kõige parem.

Kuid võimsaid graafikakaarte ja uue põlvkonna mängukonsoole enamikul mängijatel veel ei ole. Suurem osa “Cyberpunki” mängijaid kasutab vanemaid eelmise põlvkonna konsoole, mis tähendab, et nende silmis oli pikalt oodatud ja väidetavalt revolutsiooniline “Cyberpunk 2077” kõike muud kui fenomenaalne: probleemid, nagu madal kaadrisagedus, kehva kvaliteediga tekstuurid ja eikuskilt kaardile laadivad elemendid, andsid endast märku pea igal sammul. Kaebuste laviin muutus nii tohutuks, et Sony ja Microsoft hakkasid pettunud klientidele raha tagasi pakkuma ja PlayStation eemaldas “Cyberpunki” e-poest. 

Aja jooksul saame tõenäoliselt parema pildi sellest, mis “Cyberpunki” arenduses valesti läks, kud eriliselt kõnekas on CD Projekti juhi väide, et “The Witcher 3” edu tõttu arvati, et põrumine ei tule kõne allagi. Ühest küljest on mõneti irooniline, et CD Projekti mängutööstuse koorekihti tõstnud “The Witcher 3” edu tegi mängu loojatele korraliku karuteene, kuid teisalt ei haiguta “The Witcheri” ja “Cyberpunki” vahel tohutu kuristik. Kui “Cyberpunkile” võimalus anda, siis see tuttav “The Witcheri” maagia on siin pea igal sammul täiesti olemas.

“The Witcheri” maagia

“Cyberpunki” ja “The Witcher 3” vundament on laotud samale pinnasele: mõlema mängu kõige olulisemad elemendid on täiskasvanulikud inimlikud karakterid, kes asetatakse moraalselt ebamäärastesse situatsioonidesse. Kesksel kohal on erinevad põimuvad narratiivid ja viisid, kuidas mängija saab neid narratiive kas suuremal või vähemal mõjutada.

Võrreldes “The Witcheriga” tulevad need kesksed baaselemendid “Cyberpunkis” selgemalt esile. Kui “The Witcheris” ei saa valida erinevate tegelaste vahel ja mäng algab alati ühtemoodi, siis “Cyberpunkis” saab luua unikaalse tegelase, kelle taust mõjutab mängu jooksul lahtirulluvaid sündmusi, ning mäng saab alata kolmel unikaalsel viisil.

Kui “The Witcher 3-s” saab mängija vaenlastega tegeleda mõõkade ja loitsudega, siis “Cyberpunk” pakub lisaks terariistadele ja häkkimisele (see on põhimõtteliselt loitsimine) ka suurel hulgal erinevaid relvi, mida on võimalik olenevalt olukorrast leidlikumalt ära kasutada. “Cyberpunk” on selles mõttes “The Witcher 3” kesksete teeside edasiarendus.

Kui paljud leidsid, et “The Witcher 3” on liialt pikk, siis “Cyberpunki” luues on seda arvesse võetud. “Cyberpunki” suurepärase põhiloo saab läbida 20–30 tunniga, kuid neile, kes seda soovivad, jagub tegevust enam kui 100 tunniks. Need tegevused ei ole mängu ebavajalikult pikendav augutäide: ka kõrvalmissioonid pakuvad meeldejäävaid tegelasi ja olukordi ning keerukaid moraalseid dilemmasid. 

Ehkki paljud arvasid, et Keanu Reeves on eelkõige reklaamitrikk, kelle roll mängus jääb tagasihoidlikuks, ei vasta see tõele. On isegi mõneti üllatav, kui prominentset rolli Reevesi tegelane Johnny Silverhand “Cyberpunkis” mängib. Ta on konstantselt kohal põhiloo raames, kuid annab end sageli näole ka kõrvalmissioonide ajal ja ka niisama maailmas ringi liikudes. Silverhand on taotluslikult üsna ebameeldiv tegelane, kuid Reeves kehastab teda võrratult.

Sarnaselt “The Witcheriga” on ka “Cyberpunk” pilgeni täis pisidetaile, mis mängumaailma elama panevad. Igal Night City linnaosal on unikaalne stiil, mis peegeldab koha ajalugu, kultuuri ja demograafiat. Ka väiksematel kõrvaltänavatel kõndides või nurgatagustes baarides istudes tekib tunne, et need on reaalsed kohad. Kui tegelased saavad viga, ilmuvad nende kehadele armid, ja kui keegi sureb, on võimalik kalmistul selle tegelase haual käia. Sõidukite interjöörid on muljet avaldavalt detailsed. Söögikohtade laudadel on klaaside randid ja taskunoa otsaga kraabitud kritseldused. 

Kui üritada hetkeks vaadata mööda “Cyberpunki” ümber lahvatanud skandaalidest ja tehnilistest probleemidest, hakkab silma detailirohke ja tõeliselt nauditav videomäng. “Cyberpunk 2077” sisus on jätkuvalt olemas see tuntud ja austatud CD Projekt REDi kvaliteedimärk, mis “The Witcher 3” nii meeldejäävaks tegi.

“Cyberpunk” pakub mitmekülgset mängupilti, suurepäraselt kirjutatud tegelasi, intrigeerivaid moraalseid dilemmasid ja kaasahaaravaid missioone. See on mäng, mida ma saan ja tahan mängida 100 tundi. Siin on piisavalt teha, et see aeg sisukalt täita ja ma kavatsen minna teisele ringile, et teha uue tegelasega teistsuguseid valikuid. “Cyberpunkis” on piisavalt sügavust, et mind ikka uuesti ja uuesti tagasi meelitada.

Kas sa peaksid “Cyberpunki” mängima?

Minu jaoks ei ole siin kahtlustki: jah, kindlasti, kuid võib-olla mitte nüüd ja kohe. Kui sul on võimas arvuti, siis võid kohe mängima hakata. Jaanuaris ja veebruaris peaksid ilmuma kaks suuremat uuendust, millega CD Projekt on lubanud ära parandada suurema osa eelkõige mängu konsooliversioone vaevavatest vigadest. Aasta teises pooles ilmub veel üks uuendus, mis annab “Cyberpunkile” uue põlvkonna konsoolidel uue hingamise. Oota veidi, asjad lähevad ajaga paremaks.

Jah, muidugi, selle töö oleks pidanud ära tegema enne mängu ilmumist, et vältida kaheksa aastat oodanud fännide väljavihastamist ja potentsiaalselt korvamatut mainekahju. Kuid tehnilisest praagist hoolimata on “Cyberpunkis” piisavalt kvaliteetset sisu, mis teeb selle “The Witcher 3” ning seiklus- ja rollimängude austajatele kohustuslikuks. Kui “Cyberpunk” töötab, siis on tegu suurepärase mängukogemusega. Kahjuks praegu see paraku veel kõigil ei tööta.

Üks on aga kindel: “Cyberpunkist” räägitakse mängutööstuses veel aastaid, kui mitte aastakümneid. Selle projekti tõusudest ja mõõnadest on palju õppida nii arendajatel, mänguettevõtete juhtidel kui ka turundajatel. “Cyberpunki” draama on mängutööstuses enneolematu mastaabiga nähtus, mille mõjusid tunneme veel pikalt.