Nublu oli nelja-viiekuune, kui tollal 14aastane Saskia Reintam ta endale (siis kandis koerake küll nime Rolli) Tartu loomade varjupaigast koju viis. “Tegutsesin seal vabatahtlikuna ja olime endale juba kassi võtnud, töötajad teadsid, et tahaksin ka koera,” rääkis Reintam.
Reintamil tekkis Nubluga sekundiga klapp.
Segavereline Nublu läks kohe ka koertekooli. “Ta sai tatikast saati koolitust, see tasus igati ära,” ütles Reintam. Ometi ei kulgenud kõik kohe lepase reega. “Mina olin pisike, krantsiga, teiste tõukoerad kuulasid sõna, aga Nublu jooksis eest ära ja mina aina nutsin.”
Siis aga hakkas koostöö sujuma. Reintam käis Nubluga isegi võistlustel ja sai kord kolmanda koha. “Tegime tõukoertele silmad ette,” naeris ta.
Staarid omavahel: Nublu ja Mait Malmsten. Foto: erakogu
Nublu elab igati kultuurset elu: ta on käinud Reintamiga nii Tartu üliõpilasteatris kui ka Tartu Uues Teatris proovides kaasas, näiteks hoidis ta Narvas etendunud “Kremli ööbikutel” silma peal lava tagant. “Nublu on palju teatris kulisside taga olnud,” ütles Reintam. “Ta on kasvanud üles meelelahutuslikus valdkonnas, teab, mida oodata, kui on palju rahvast: talle tohutult meeldib tähelepanu.”
Võiks öelda, et Nublu pääses filmi tutvuste kaudu. “Mart (Kivastik – “Taevatrepi” režissöör ja stsenarist – toim.) on meie peretuttav, samuti oleme jalutanud Nubluga Tartus päris palju ringi, ta on nii mõnelegi silma jäänud,” rääkis Reintam. “Nii see kontakt filmitegijatele edasi antigi.”
Tõeline professionaal: ei mingit viginat
Kokku käis Nublu “Taevatrepi” võtetel nädalakese, küll mitte seitse päeva jutti. Pikim võttepäev kestis kaheksa tundi, ent Nublu suhtus töösse igati professionaalselt ega virisenud. Kui, siis õige pisut juhul, kui pidi võttest puhkama ja tagaruumis koos võttemeeskonnaga oma aega ootama. “Ta tahtis tagasi võttele, ei püsinud paigal ja niutsus, vaadates ukse poole.”
Siis aitas jalutamine ja hea maius – need mõjusid talle üldiselt väga motiveerivalt. Kindlat lemmikut seejuures polnud, sobis nii krõbusk kui ka vorstijupp.
Võimalusel aga viibis Nublu alati keset melu. “Kui võtet polnud, jalutas ta alati keset võttepaika, sest sai aru, kus hakkab tegevus toimuma,” kommenteeris Reintam.
Kuigi Nublu ei vajanud väga palju juhendamist, üritas Reintam aeg-ajalt midagi välja pakkuda, et loomake mõjuks ekraanil loomulikult. “Ta teab aga nii mõndagi, kuidas näiteks paigal olla, kuhu vaadata, sest ta on väga maiuselembeline,” jutustas Reintam. “Siis on ta nõus ohverdama pisut oma koeralikke instinkte.”
Kui võtteplatsil kiskus igavaks, siirdus Nublu koos omanikuga õue. Foto: erakogu
Reintami sõnul jäi Nublu tööga rahule, rahvamass või uus koht teda ei peluta. “Tal on väga vedanud, sest saab ka perelt palju tähelepanu. Iga päev on vaheldusrikas, käib alati võimalusel kõikjal – poes, külas või üritusel – kaasas, sõidab taksoga ja jalutab pargis,” rääkis ta.
Nublu ise pole “Taevatreppi” veel näinud, kuid Reintam jäi filmiga rahule. “Selline uhke ema tunne oli, ta on ju nagu oma laps,” ütles ta. “Nii vahva oli näha, kuidas ta pilgutas näiteks õigel hetkel silma.”
Kuigi see oli Nublu esimene etteaste filmis, on ta avatud uutele pakkumistele: inimesed, melu, kultuur, seda oskab pisike segavereline koer nautida.
