Sina oled Jin Sakai, üks umbes kaheksakümnest samuraist, kes Tsushimas randuvatele mongolitele vapralt vastu seisab. Muide, täpselt nii “Ghost of Tsushima” algabki – kõige esimese asjana ratsutad sa koos oma kaaslastega ennastsalgavalt lahingusse. Tegu on tõsiselt kiire ja efektse avanguga, kuid mongoleid see paraku ei peata.

Tsushima langeb vaenlastele ja Jin Sakai otsustab loobuda samurai auväärsest eluviisist, hakates sissetungijate vastu kasutama geriljasõja taktikat – ta ründab salaja varjudest ja külvab mongolite seas hirmu. Just nii saab temast aja jooksul mängu pealkirjas mainitud Tsushima kummitus.

Märul on kahtlemata “Ghost of Tsushima” üks tugevamaid külgi, mis muutub ajaga aina paremaks. Kui alguses võib mõõgavõitlus tunduda lihtsakoeline, siis peagi kohtub Jin uute vaenlastega, kelle alistamine nõuab erinevate oskuste rakendamist. Jini käsutuses on mitu erinevat löögiasendit (stance), mis on efektiivseid erinevate vaenlasetüüpide vastu ja mida saab oskuspunktidega arendada.

Mõõgavõitlus on kiire ja verine ning võib valet strateegiat kasutades lõppeda kiiresti Jini surmaga. Lisaks mõõgale on Jini käsutuses veel kaks erinevat vibu ja mitmeid erinevaid vidinaid vaenlaste kõrvaldamiseks ja nende tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Ka neid kasulikke meeneid on võimalik uuendada ja võimsamaks muuta.

Eriti efektselt on “Ghost of Tsushimas” lahendatud bossivõitlused. Need on kahe sõdalase vahel peetavad eepilised duellid, mis toimuvad pea alati rabavalt kaunites kohtades.

Siin on Jini vastasteks võimsamad vaenlased, kes kasutavad mitmeetapilisi rünnakuid, mida pole sageli võimalik blokeerida. Need suurejoonelised duellid on kahtlemata “Ghost of Tsushima” ühed meeldejäävamad momendid, mis suudavad edukalt jätta mulje nagu oleksid astunud läbi teleriekraani mõnda legendaarsesse samuraifilmi.

Lugu meelde ei jää

Võrreldes teiste PlayStationi suurte eksklusiivmängudega räägib “Ghost of Tsushima” üllatavalt lihtsakoelise loo. Siit ei leia “The Last of Usi” suurepäraselt inimlikuks kirjutatud tegelasi või uue “God of Wari” emotsionaalselt sügavust.

Juhtub see, mis sa arvad, et juhtub, ja üsna vähe muud. See ei tähenda, et “Ghost of Tsushima” lugu oleks tingimata igav või valmistaks pettumuse – taolisse avatud maailmaga mängu sobib selline narratiiv küll ja omas mahlas see ka töötab. Kuid PlayStationi eksklusiivid on pea alati olnud narratiivselt eesrindlikud ja meeldejäävad. “Ghost of Tsushima” selles konkurentsis välja ei paista.

Võib-olla on asi selles, et “Ghost of Tsushima” on avatud maailmaga seiklusmängude austajatele mitmel moel koheselt tuttav. Sinu ülesanne on mongolite kätte langenud Tsushima saar tagasi vallutada. Selle eesmärgi poole liigutakse lisaks põhi- ja kõrvalmissioonide täitmisele ka vaenlaste kindluseid ning sõjalaagreid üle võttes, kas siis hiilides või mõõk käes peaväravast sisse jalutades.

Nende tegevuste eest saab kogemuspunkte enda tegelase arendamiseks. Saab koguda ka erinevaid ressursse, et oma varustust tugevamaks muuta. See kõik on juba tuttav. Siin on tubli doos “Assassin’s Creedi”, “Middle-Earth: Sahdow of Mordorit/Wari”, “Arkhami” seeria mänge ja “Horizon Zero Dawni”.

Või äkki on asi hoopis “Ghost of Tsushima” tegelasteansamblis, keda on teiste Sony eksklusiivmängude kangelastega raske samale pulgale tõsta. On selge, et “Ghost of Tsushima” võtab eeskuju legendaarsetest samuraifilmidest ja eriti Akira Kurosawa loomingust ning sellega käib kaasas teatud stiil, kuid mängu tegelased tunduvad sellegipoolest üsna lihtsakoelised.

Jin Sakai on stoiline ja üsna napisõnaline, kuid tema motiivid saavad aja jooksul mängijale siiski arusaadavaks ja selgeks. Käputäie kõrvaltegelaste lugusid on võimalik ka kõrvalmissioone tehes avada ja see aitab neid inimlikumaks muuta, kuid ainult teatud määral. Sakai isiklik konflikt sai mulle lõpuks küll oluliseks, kuid teised kesksed tegelased ei suutnud mulle pea 60 mängutunni jooksul hinge pugeda.

Ilusamat mängu annab otsida

Mida aeg edasi, seda enam jääb “Ghost of Tsushima” virtuaalset ruumi avastades mulje, et Jin Sakai lugu ei peagi olema selle mängu ainus tõmbenumber.

Narratiivi eesmärk on olla mootor, mis mängijat Tsushimal ringi liigutab ja uusi kohti avastama paneb. Lisaks Jin Sakaile on sellele mängul veel teine peategelane – Tsushima saar ise, mille erinevate nurgataguste külastamine on kahtlemata uudishimuliku mängija aega väärt.

Tsushima on vaieldamatult üks kaunimaid virtuaalseid keskkondi, mis eales loodud. See on kohati lausa ebareaalselt maaliline – sa ratsutad läbi lendlevate kirsiõite, värvikirevate metsasalude ja erksate põldude.

Kirsiks tordil on “Ghost of Tsushima” tõsiselt võrratud valguslahendused, mis annavad mängule nii päeval kui ööl lausa müstiliselt kauni ilme. See on mäng, mille võiks kindlasti PlayStation 5 peal uuendatud graafika ja kiirtejälitusega uuesti ette võtta. Kui sul on kodus PlayStation 4 Pro ja 4K telekas HDR toega, siis ole valmis tõsiselt võimsaks visuaalseks elamuseks.

Positiivne on ka see, et “Ghost of Tsushima” on visuaalselt vaheldusrikas. Virtuaalne Tsushima on jagatud erinevateks regioonideks, millel on silmnähtavalt omapärane visuaalne stiil. Muide, see vaheldusrikkus laieneb ka mängu peategelasele, kelle relvi ja turvise elemente on võimalik kiiresti ja lihtsalt endale meelepärasemaks sättida.

Näiteks saab muuta erinevate turviste elementide värvi ja omavahel on võimalik kombineerida erinevate turviste osiseid. Kui sulle meeldib kiiver turvisest A, näomask turvisest B ja kehakaitse turvisest C, siis neid elemente kombineerides saad luua endale sobiva koosluse. Lisaks sellele on võimalik muuta ka Jini noa- ja mõõgatupe ning hobuse sadula ja rakmete välimust. Kaunist visuaalset isikupära on “Ghost of Tsushimas” küllaga.

Nagu mainitud, siis “Ghost of Tsushima” suureks eeskujuks on klassikaline samuraikino ning eriti sügav kummardus tehakse Akira Kurosawa legendaarsetele filmidele. Sellest tulenevalt on “Ghost of Tsushimas” ka erinevaid visuaalseid filtreid, mis teevad mängu filmilikumaks.

Näiteks saab mängida must-valge pildiga, mis nullib küll ära mängu kaunid kirkad värvid, kuid tulemus on sellest hoolimata muljetavaldav. Eriti autentse kogemuse saamiseks soovitame mängida ka jaapanikeelse dialoogiga. Inglise keel on mõistagi samuti olemas, kuid sageli ei kattu tegelaste huulte liikumine räägitavate lausetega. Jaapni keeles mängides on asjad siin veidi paremad.

Teha on väga palju

See vaheldusrikkus, mis iseloomustab “Ghost of Tsushimat” visuaalselt, kandub edasi ka mängupilti. Sai mainitud, et mängitavuselt meenutab “Ghost of Tsushima” tugevalt teisi žanrikaaslasi – tegu on avatud maailmaga mänguga, kus teha ja näha on palju.

Sellest hoolimata ei ole “Ghost of Tsushima” sisult nii laialivalguv nagu mitmed teise sarnased mängud, näiteks “Assassin’s Creedid”. Tegevust jagub kümneteks tundideks, kuid kogu sisu sobib “Ghost of Tsushima” miljöösse hästi.

Juba sai räägitud vaenlaste laagrite ülevõtmisest, kuid see ei ole ainus asi, mida sa Tsushima saarel tegema hakkad. Veel on saadaval tohutu hulk erinevaid väiksemaid kõrvalmissioone, mille pikkus ja kvaliteet kõiguvad ühest äärmusest teise.

Ronimisoskused panevad proovile kaljudel asuvad pühamud, kuhu jõudmiseks peab turnima kivistel nõlvadel ja kasutama Jini haardekonksu, mis võimaldab kindlates kohtades läbida laiemaid kuristikke. Pühamu tippu jõudmise tasuks on talisman, mis annab Jinile erinevaid boonuseid.

Veel saab üles leida erinevaid looduskauneid kohti, kus Jin saab etteantud vastusevariantide seast valides kokku panna haiku. Selle eest saab tasuks peakatteid, mis on puhtalt kosmeetilised. Rebaseid taga ajades on võimalik jõuda peidetud altariteni, kus palvetades kasvab ajapikku talismanide hulk, mida Jin samaaegselt kasutada saab.

Kindlates kohtades mõõgaga bambust pooleks raiudes kasvatab Jin ressurssi, mis võimaldab tal lahingus end ravida ja teha eriti surmavaid rünnakuid. Soojades allikates puhkamine kasvatab Jini elusid, erinevate müütiliste legendide lahtiharutamine viib uute relvade ja turvisteni…

Ühesõnaga, teha on “Ghost of Tsushimas” tohutult palju ja kuigi ükski pakutavatest tegevustest ei ole avatud maailmaga mängude jaoks revolutsiooniliselt uus, siis ei tundunud mulle kordagi, et ma kõrvalisi asju tehes aega raiskaksin. Iga väiksemagi tegevuse eest on ette nähtud mingi tasu, mis on mängijale reaalselt kasulik.

Plussiks on ka see, et kaart ei ole pidevalt täis küsimärke ja erinevaid missioonimarkereid. Vastupidi, “Ghost of Tsushima” kasutajaliides on pea olematu – eesmärkide suunas ei juhata suured tehislikud nooled, vaid tuuleiilid, ja erinevatesse huvitavatesse kohtadesse jõudmiseks peab jälgima loomi-linde.

Sa pead kaardil ringi liikudes ise seda udust puhastama ja erinevad kohad ilmuvad kaardile alles siis, kui Jin neist kuuleb. See on suur pluss – “Ghost of Tsushima” kutsub avastama orgaanilise visuaalse keelega ja ei pea vajalikuks kasutada mängija informeerimiseks kunstlikke teetähiseid, mis näeksid mängu kaunis maailmas kohatud välja.

Kas osta või mitte?

Kas sulle meeldivad avatud maailmaga seiklusmärulid, kus jätkub tegevust kümneteks tundideks? Kas sa mängid hea meelega näiteks “Assassin’s Creedi” ja leiad, et selle mängu ülesehitus on sinu jaoks jätkuvalt kutsuv? Kas sul on aega ja viitsimist avastada suurt ning muljetavaldavalt kaunist virtuaalmaailma? Sellisel juhul võid 17. juulil südamerahuga “Ghost of Tsushima” eest 60 eurot välja käia. Sulle see mäng tõenäoliselt meeldib.

“Ghost of Tsushima” ei tee avatud maailmaga seiklusmängude žanris midagi uut. Pigem on tegu selle žanri parimate hittide kogumikuga – populaarseid elemente laenatakse siit-sealt ja neist on kokku pandud mäng, mis ei ole küll eriti uuenduslik, kuid on siiski täiesti nauditav.

Kui sulle varem avatud maailmaga seiklusmärulid ei meeldinud, siis “Ghost of Tsushima” seda seisukohta tõenäoliselt ei muuda. Kuid kui see žanr on sinu jaoks, siis ei tohiks “Ghost of Tsushima” sind külmaks jätta. Mind ei jätnud ja ma ahmisin isukalt sisse pea kõik, mis virtuaalsel Tsushimal mulle pakkuda oli.

“Ghost of Tsushima” ilmub 17. juulil PlayStation 4 konsoolile. Minul kulus koos enamike kõrvaltegevustega mängu läbimiseks umbes 60 tundi, kuid ainult põhiloole keskendudes on võimalik lõppu jõuda palju kiiremini.

See lugu ilmus ajakirjas Digi nr 184, august 2020

Kõik selle ajakirja lood