Olgem ausad, Eurovisiooni-filmis noritakse natukene islandlaste kallal. Nad on nunnud, lihtsad inimesed, kes pole kunagi kodulinnast välja reisinud ega reaalses hotellis ööbinud. Nad on pigem veidrate riietega ning veidi ebatavalise käitumisega.
Kui Tallinnas eelnes “Teneti” võtetele arutelu, kas Eestit ja pealinna kuvatakse ikka positiivses võtmes, siis Hinrik Wöhler ütleb, et nemad naeravad naljaga kaasa.
“Me saame aru, et nad teevad meie üle nalja – nii islandlaste üle üldiselt, kuid ka meie linnaelanike üle. Aga me suudame kaasa naerda ja saame huumorist aru, lisaks on film riigile siiski suurepärane promomaterjal.”
“Tegelikult oleme me kaasaegsemad ja lahedamad, kui filmis näidati – Húsavíki kuvatakse rahuliku kalurikülana, kuid viimaste aastate jooksul on turism eriti just suviti kasvanud,” selgitab Hinrik. Muide, soovijad võivad teha faktikontrolli ja veenduda linna põnevuses või igavuses. Iga kell on võimalik pilk peale visata neljale veebikaamerale, mis näitavad Húsavíki katkematut otseülekannet.
“Kuid nõus saab kindlasti olla meie eurovisiooniarmastusega. Me ei võta seda võistlust kergekäeliselt. Meie Eurovisiooni vaatajanumbrid on aastaid olnud Euroopa kõrgeimad ning näiteks minu meeldejäävaimad lapsepõlvemälestused on seotud Eurovisiooni vaatamisega,” lisab Hinrik.
Jaja Ding Dong!
Kuna Húsavíkis pole linnasisest ühistransporti, siis ei ole linnas ka bussipeatuseid. Kuid Eurovisiooni-filmis on just Húsavíki bussipeatus oluline sümbol: see on peategelaste teekonna algus- ja lõpp-punkt, kust minnakse linnast välja saavutama enda unistusi ja kuhu tullakse tagasi hoopis teise vaatenurga ning armastuse ja hoolivusega oma kodulinna vastu.