Pandeemia tõelised tüsistused
COVID-19 sulgemised mõjusid lastele eriti rängalt. Produtsendi tütar ja ta sõbrad vaatasid päevade kaupa TikToki videoid. Viiest sõbrannast (kõik neuroloogiliste eripäradega, sh ADHD, autism) oli üks juba transsooliseks kinnitatud. Isoleerituna kodus igavledes mõtlesid nad endale välja mehenimed ja “nügisid” üksteist transidentiteeti kasutama. Kõik vestlused keerlesid vaid soo ümber.
Lõi välja rida vaimse tervise probleeme, mis vajasid lahendamist: ATH, ärevus, söömishäire. Valiti välja kõige paslikum psühhiaater – suure kogemuste pagasiga seitsmekümnendates lesbi. Üsna pea pärast teraapia alustamist teatas 14aastane piiga, et on transsooline ning nõudis otsejoones testosterooni.
Ema palus eksperdil – kes osutas neiule juba meessoost asesõnaga – välja selgitada, mis põhjusel ei ole enam lahe olla lesbi ning kas oma osa võib olla kaaslaste mõjutamisel (selleks ajaks määratles juba neli viiest puberteediealisest sõbrannast end transina). Neid küsimusi ei võetud kunagi jutuks.
Katastrofaalne tulemus
Sügavat pettumust ei valmistanud vaid põhjuste uurimisest keeldumine. Mis veelgi hullem, Lindner ütleb, et terapeut püsistas autistliku tütarlapse segaduse sisendades talle, et testosteroon aitaks viia keha “soolisse vastavusse” ning käskis alaealisel selles asjus ise vanemate kindlustusfirmale helistada.
Laps langes raskesse depressiooni, ei väljunud enam oma toast ja vahtis põrandal lamades katatooniliselt TikToki. Kui ema palus professionaalil aidata sotsiaalmeedias veedetud aega minimeerida, tegutses viimane vastupidiselt: õigustas pubeka ühismeediasse põgenemist vajadusena tähelepanu südamevalult eemale juhtida.
Tütre vaimse tervise kokkuvarisemine viis kogu perekonnna emotsionaalse ja finantsilise hävingu äärele. Ei jäänud muud üle, kui haarata ohjad ning läheneda kriisile “holistiliselt”. Pakiti asjad, koliti elama mägede vahele farmi, kus tüdruku seisund (ATH + depressiooni) ravimite ning looduse ja loomade keskel viibimise koosmõjul vaikselt paranema hakkas.
Hirmutamine ja suukorvistamine
Lindner ei julge oma pärisnime avaldada, kuna on oht, et ebapopulaarsete poliitiliste vaadete jagamise eest “musta nimekirja” sattudes karistatakse ka neid, kellele ta pakub tööd ja õppimisvõimalusi. Koos tegevprodutsendina kaasategeva tuntud LGB-aktivisti Joey Brite’iga on nad omal nahal tunda saanud, et reaalsuse pähe turundatava fantaasia teemadel on praktiliselt võimatu ratsionaalset arutelu pidada. “Tsensuur on kõikehõlmav.”
Nii põhjalikus vaigistamises ja uurimise piiramises näeb Lindner – totalitaarse režiimi all kasvanud immigrandina – ühtaegu hämmastavaid ja verdtarretavaid sarnasusi stalinismiga.
Olles tunnistajaks vanemate survestamisele paikapidamatu narratiiviga – justkui võivad lapsed endalt elu võtta, kui neid viivitamatult sooüleminekule ei julgustata – tunneb üle kahekümne aasta demokraate valinud naine end reedetuna. Uurimistööd on tõestanud, et sooline üleminek ei too kaasa vaimse tervise paranemist ning et selles kontekstis on suitsidaalsust puudutavaid andmeid valesti esitatud.
“Kõik arstid, kes jälgivad enesevigastamise ja suitsiidide määra, võivad õnneks kinnitada, et tegelikult on see üsna madal,” kommenteris Sasha Ayad ning lisas “pole ka teada, et meditsiin vähendaks vabasurma riski.”
Karolinska Instituudi arvandmed näitavad, et soomuutuse läbinute seas oli haiglas lõppenud enesetapukatseid pisut enamgi (millest ei saa küll järeldada, et neid ilma vähem oleks olnud).
Vägevad jõud
Ajakirjanik Lisa Selin Davis märgib, et tõendeid, mis toetaksid meditsiinilise sekkumise vajalikkust, või et puberteedi tõkestamine kvalifitseeruks “elupäästvaks raviks”, ei eksisteeri. Perenõustaja Stephanie Winn leiab, et on lubamatult ohtlik lapsevanemaid enesetapuriskiga ähvardades alaealise sugu korrigeerima sundida: “Me ei tohiks iial mingil tingimusel anda kellelegi mõista, et kui ei saa otsemaid seda, mida tahad või arvad lahendavat probleemi, võid end ära tappa. Siin on tegu niivõrd kahjustava teguviisiga, et nimetaksin seda kuritarvitamiseks.”
Tähelepanuväärselt hästi tehtud filmi režissöör ja toimetaja on San Franciscos elav kolme lapse ema, kes ei söenda samuti nime avaldada. Tema tõsielulisi- ja dokumentaalfilme näeb nii Netflixis kui ka suurtel rahvusvahelistel filmifestivalidel üle maailma. Kuna poliitiliselt kaldub dokfilmikogukond vägagi vasakule, kasutab ta seekord varjunime L.E. Dawes.
On oluline teada, et autori varasem loometöö on keskendunud just erilaadsete identiteetidega naistele ja lastele, kes üritavad toime tulla rassismi, homofoobia, seksuaalse- ning vaimse väärkohtlemise poolt tekitatud traumadega.
“Need naised valdavad positiivseid muutusi esile kutsuva jutuvestmise kunsti,” kiitis Joey Brite koostööpartnereid. Kuid pärast järjekordse teose Netflixile müümist plahvatas selleski peres ROGD-pomm (rapid onset gender dysphoria – soodüsfooria ootamatu ilmnemine) ning tuli hakata tegelema teemaga, mille igasugust kriitikat tõlgendatakse vasakleeris transfoobiana.
Nakatunud ja nakkusohtlik
Ka režissööri pesamuna hakkas just koroonaisolatsiooni järel nagu välk selgest taevast puberteediblokaatoreid nõudma (sama ravimit Lupron kasutatakse seksuaalkurjategijate kastreerimiseks). Mehehakatis kinnitas asjatundlikult, et ei soovi “alumist operatsiooni”, kuid tellis hääletreeningu, näo feminiseerimisoperatsioonid ja kondrolarüngoplastika.
Tema juba teadis, et vanemate tervisekindlustus hoolitseb kõige eest: bioloogia üle võidu saavutamiseks on vaja täita lihtsalt ankeet. Poisi kümneliikmelisest sõpruskonnast viis identifitseerisid end trans või mittebinaarsetena ning mõlemas naabermajas kasvas translaps.
Varieeruva identiteediga lapsi oli koolis nii palju, et õpetajad kasutasid tabelit mäletamaks, millal milliseid nimesid ja asesõnu kasutada (sest mõned on vanematele “väljas” ja teised mitte). Liberaalses California perekonnas polnud soolisi stereotüüpe peale sunnitud ning täiesti tüüpiline poisslaps ei olnud ka kunagi oma keha ega identiteedi üle rahulolematusest väljendanud. Hoolimata vapustusest ja hämmingust ei saanud vanemad teha muud, kui soovinimekirja peale noogutada.
Kartes kuulda äraleierdatud mantrat: “Kas eelistate elavat tütart, või surnud poega?” hakkas pere kasutama poisu enda valitud nime. Ema pakkus õpetada ilutoiminguid ning osta kõik uued riided, kuid poeg sellest ei huvitunud. Ummikmõtted olid seotud vaid keha muundamisega.
Digitaalne levitamine
Üheski piirkondlikus sookliinikus vastuvõtuaega pakkuda ei olnud. Uute patsientide arv kasvas 2021. aastal nii plahvatuslikult, et ruumi polnud isegi ootejärjekorras. Sai ilmseks, et tegu polegi haruldase nähtusega, vaid sotsiaalvõrgustikes sarnaselt koroonale kontaktide teel leviva pandeemiaga.
Sotsiaalsed epideemiad on psühhiaatritele ammu tuttavad (toitumishäired, enesevigastamine jms), kuid erinevalt anoreksia või ükskõik millise muu ennastkahjustava käitumise puhul ei läheneta soodüsfooriale teaduspõhiselt, vaid radikaalse eksperimentaalraviga.
Kohaliku tugigrupiga (kust otsisid õlatunnet juba enam kui saja äkilise soohäirega lapse vanemad) liitudes ei jäänud lugude sarnasus märkamata: ROGD vallandub ühismeedia mõjul või grupis, kus mõni või isegi kõik sõbrad identifitseerivad end transsoolistena. Viimne kui üks kooliealine külastab TikToki, Youtube’i, Instagrami ja foorumeid, kus laikide nimel sünteetilise sooidentiteedi promojatest puudust ei tule.
Viimase kümne aasta jooksul on “valesse kehasse sündinud” laste arv kasvanud mitmeid tuhandeid (sic!) kordi. Olgugi, et nad on teretulnud end väljendama ja riietama kuidasiganes soovivad, ei avaldu enamiku ülemineku tung oleku muutuses: kinnisideedeks on “E” (östrogeen) ja “T” (testosteroon).
Võiks arvata, et arstid on suutelised hindama, kas hormonaalse tasakaalu rikkumine oleks areneva organismi seisukohast õige või vale. Kuid intervjuudest meedikute ja selle kallihinnalise trendi ohvritega selgub, et asi pole kaugeltki nii.
Ebateaduslik lähenemine
Stephanie Winn ütleb APA (Ameerika pediaatria akadeemia) soolise düsfooria diagnostika kriteeriumide kohta: “Põhimõtteliselt on see nimekiri levinud stereotüüpidest ja siis keegi võib lihtsalt öelda, et ei sobitu nende stereotüüpidega või et tunneb end praeguses kehas ebamugavalt. Seega on siin viltu see, mis puudutab riskantsete, invasiivsete, eksperimentaalsete meetodite soovitamist millegi raviks, mis ei kvalifitseeru reeglistiku järgi isegi haiguseks.”
Kui laps väidab, et tema sisemine tunnetus ei harmoneeru füüsilise soo tunnustega, ei saa lastearst teha muud, kui suunata spetsialisti juurde. Psühhiaater ei tohi aga transsoolisuse enesediagnoosi analüüsida, ammugi kahtluse alla seada, kuna kaotaks tegevusloa. Teooria näeb ette, et keegi teine peale inimese enda ei või määratleda tema soolist identiteeti ega selles kahelda. Kuid nagu kõigi teiste ideoloogiliste ja usuliste veendumuste puhul, on seegi täiesti subjektiivne nähtus.
Lastearst Julia Mason tunnistab filmis: “Absoluutselt kõigile lastele, kelle ma edasi suunasin, määrati soovahetus.” Samal ajal kui vanemad loodavad arstide poole pöördudes siiralt oskuslikule abile, mis seisneb alustuseks lapsega rääkimises, on APA suhtumine vankumatu: transsoolisust tuleb tunnustada ning ainuvõimalik abi on meditsiiniline üleminek.
Psühholoogilist probleemi lahendatakse tormaka meditsiinilise sekkumisega ning kuna “laps ise tahab” tehakse ju talle sellega “head”. Mitte alaealisele, vaid hoopis vanematele soovitatakse aktsepteerima õppimiseks psühholoogilist nõustamist.
Drastilised meetmed
Selline lähenemine võib mõnda noort aidata, kuid kurja teha väga paljudele. Aina ilmsemaks muutub transsoolisuse tunnustamise sildi all varjuv meditsiiniline vägivald, mis on suurel määral ajendatud majanduslikust kasust. Täiskasvanud naisel oleks väga raske leida kirurgi, kes oleks nõus eemaldama täiesti terve emaka. Kuid laste ja murdeealiste soodüsfooriat leevendatakse rindade ja reproduktiivorganite ära lõikamisega veel enne, kui nad kogevad esmakordselt lähedast suhet või orgasmi.
“Arstiabi, mida Ameerika meditsiinisüsteem neile noortele pakub, on vastupidine lubadusele “mitte kahjustada”. Selle asemel tekitatakse meie hoole alla usaldatud noortele patsientidele pöördumatud kahjustused,” on öelnud sookliinikute vilepuhuja Jamie Reed.
Identiteedikriisis vaevlevatele lastele hormoonide andmist võrreldakse tihti lobotoomiaga: needki “rahustavad” protseduurid lõppesid tihtilugu tõsise puude tekitamisega. Meetodi teerajaja pälvis koguni Nobeli preemia, kuid tänapäeval peetaks meeleoluhäirete tohteramist otsmikusagara vigastamisega leebelt öeldes barbaarseks.
Vastassoo suguhormoonidega enesetunde remontimise juures leidub ka sarnasusi opioidide epideemia taganttõukamisega. 1996. aastal teavitas Richard Sackler meedikuid, et uudne opioidvaluvaigisti OxyContin ei tekita sõltuvust. See polnud aga tõsi. Vähe sellest, et puudus igasugune tõestus – arste motiveeriti iga väikese valu puhul võimalikult suuri doose välja kirjutama.
Ainuüksi 2001. aastal kulutas ettevõte kiirelt sõltuvust tekitava narkootilise aine agressiivseks turundamiseks 200 miljonit dollarit ning tänaseks on kõik katastroofilistest tagajärgedest teadlikud. Tänu kaitsemeetmete puudumisele teenis tootja üle 30 miljardi dollari kasumit ning vallandas kuritarvituslaine, mis on nõudnud enam kui pool miljonit elu (oksükodoonisõltuvuses vaevlesid ka Michael Jackson, Prince, Heath Ledger ja paljud teised varalahkunud staarid).
Tööstuslik toode
Vastuvõtule soovivate noorukite hulk kasvab iga aastaga sama hüppeliselt nagu soomeditsiinile spetsialiseerunud erakliinikute arvgi. Kõigest kümnekonna aastaga on paarist üksikust saanud enam kui sada.
Samal ajal kui teadlased ja aktivistid kurja tööstust paljastada püüavad, avaldab Forbes üleskutseid investeerida: “Trans-tech on tohutute võimalustega lootustandev tööstus. Meie arvestuste kohaselt on ülemineku keskmine maksumus 150 000 dollarit inimese kohta. Korrutage see hinnanguliselt 1,4 miljoni transsoolisega ja me räägime enam kui 200 miljardit dollari suurusest turust. See on märkimisväärne. See on suurem kui kogu filmitööstus.”
(“Trans-Tech on lootustandev tööstus: miks siis keegi sellesse ei investeeri?” Alyssa Wright, Forbes, 8. detsember 2020)
Unustatud faktid
Eeskujulikud Euroopa riigid nagu Rootsi, Soome, Inglismaa ja Prantsusmaa on jõudnud arusaamani, et hormoonasendusravi negatiivsed kõrvalmõjud nii varajases eas (osteoporoos, kiilaspäisus, varjane menopaus, endokrinoloogilsed probleemid; infarkti, insuldi ja vähi kõrgenev risk, pidev arstliku järelevalve vajadus jne) kaaluvad kasud kaugelt üles. Pooldavad argumendid on madala kvaliteediga, pikaaegsed tervisemõjud ebaselged, see-eest kahju seksuaal- ja reproduktiivfunktsioonile kindel.
Selles valguses on keeruline ka kirurgiat soolise düsfooria “ravivõttena” eetiliselt õigustada. Uute andmete lisandumiseni on muudetud kurssi ja loobutud ka sotsiaalse ülemineku soovitamisest. Rootsis võib edaspidi enne täisikka jõudmist taolisi protseduure läbi viia ainult eetikakomisjoni poolt heaks kiidetud kliiniliste uuringute raames (praegu ühtegi käimas ei ole).
Otsust põhjendatakse sellega, et alaealiste nõusolekut ei saa pidada informeerituks, mistõttu on kõrgendatud oht, et nad hakkavad otsust hilisemas elus kahetsema. Tuleb lõpetada tuginemine sotsiaalse õigluse argumentidele ja pöörduda tagasi tõenduspõhise meditsiini põhimõtete juurde.
Liialeminev vahelesegamine
“Lapsepõlve soolise ebakõla” diagnoosiks liigitamine on vastuoluline otsus, mis oli WHO sõnul vajalik selleks, et tervisekindlustus tugiteenuste kulud kataks. Kuna normiväliselt käituvad lapsed võivad kohata vaenumeelset suhtumist nii eakaaslastelt kui vanematelt, on selliste teenuste kättesaadavus kahtlemata vajalik.
Küsimuseks aga jääb, kas nende pakkumiseks on vaja lapseealiste soolist variatiivsust patologiseerida (millest jääb ikkagi mulje, et viga on neis, mitte teistes). Tõrget tundvad alaealised ei vaja sellistes olukordades eluaegse ja väga kuluka ravi peale panemist, vaid pigem tuge, nõustamist ja turvalist keskkonda, mida võib tagada ka teisiti.
“Armastav, toetav ja empaatiline saab olla ka meelepetteid ja ideoloogiat tervitamata,” toonitab linatüki produtsent ning kriipsutab alla, et vanematele peab jääma õigus laste elude Big Pharma ja Big Techile müümine kahtluse alla seada: “Uuel Molochil pole õigust vastuvaidlematutele ohvritele.”
Vabameelsus eeldab avatud meele hoidmist. Nagu Lisa Davis filmi lõpus ütleb: “On meie endi – liberaalide – kohustus see protsess ümber pöörata. Variatiivsusele tuleb luua ruumi ilma, et selle käigus lapsi oma sookategooriast lahti ütlema koolitataks.”
Seda dokumentaalfilmi võiks vaadata kõik.
