Nii peavoolu- kui ka ühismeedia arvamusfestivalil seostub Levinson fetišeerimise ja teismeliste intiimelu kuritarvitamisega. On kahtlusi, kas tegevus peegeldab niivõrd keskkoolineidude kogemust, kui tema isiklikku tungi neid seesuguselt esitleda. Kõige küsitavama väärtusega on mõistagi see osa, mis puudutab alaealiste seksuaalsuse serveerimist nähtamatule mehepilgule.

Narkoennetusega tegelevad organisatsioonid on mõistnud hukka ka HBO, kuna kanal ei soovi tunnistada uimastitarbimise glamuriseerimisega kaasnevaid laastavaid tagajärgi. Kuid miski ei viita, et selle diskussiooni tulemusel oleks midagi muutunud. 

Uusim projekt “Iidol” on veelgi vastuolulisem – tagasilöök saabus enne, kui keegi oli seda isegi näinud. Alustuseks tituleeris HBO ise loojate mõttemaailma “haiglaslikuks ja väärastunuks”, mistõttu olid ootused juba ette väga madalad. 

Rolling Stone avaldas märtsis paljastuse, milles kirjeldati kulisside taga toimunud kaost ning võttegruppi traumeerinud võigast sisu (mis lõpuks välja jäi). The Weeknd postitas mõnitava vastuse koos videoklipiga, kus tele-show peategelased põlgavad üleolevalt ära Rolling Stone’i kaaneloo pakkumise, nimetades seda tähtsusetuks ning iganenud väljaandeks. 

Misogüünne vaatenurk

Kui sotsiaalmeedias boikotti õhutati, rõõmustasid autorid väga – tasuta promo! Kentsakas küll, aga seda tüüpi labaste võtete kasutamine annab internetis tuntuse kogumisel tõepoolest kiire tulemuse ja tekitab huvi: kirjutamise ajal on #SamLevinson videotel TikTokis 145 miljonit vaatamist ja see arv paisub iga ööpäevaga kahe miljoni jagu. Ei meenugi, et keegi teine stsenarist või režissöör oleks kunagi nii palju tähelepanu saanud.  

Seriaali idee eostas Abel Tesfaye (muusikuna tuntud The Weeknd) ning sündima oleks pidanud satiir nüüdisaegse kuulsuse mudeli ja muusikatööstuse pahupoole teemadel. Nepobeebi Lily-Rose Deppi (isa Johnny Depp, ema Vanessa Paradis) ja tema endaga peaosades lubati näidata, kuidas varjatud jõud kõigiga manipuleerivad. 

Võtted olid peaaegu lõpusirgel, kui režissöör Amy Seimetz pidi suure skandaali saatel “kunstilise suuna muutmise” tõttu lahkuma. Kurjad keeled rääkisid, et Tesfaye jaoks oli rakurss liialt naiselik ning tuli asendada misogüünsema mõttepildiga.  

Naiste alandamine

Naislavastaja nägemuses peitus sõnum artisti võitluses oma õiguste eest, mille käigus vaimselt vaevatud (tugevalt Britneyst ja Selenast inspireeritud) popstaarike ühe kiskjaliku tegelinski ohvriks langeb. Levinson kirjutas stsenaariumi ümber alandavaks, toksiliseks armuromaaniks. Jutustus eneseotsingul naisest muudeti looks tülgastavast mehest, kel õnnestub haavatavat tütarlast väärkohelda nõnda, et too seda naudib.

Kõrvutades “Iidoli” pilooti “Eufooriaga”, on raske mitte märgata mustrit – naisnäitlejate ekspluateeriv kohtlemine ühiskonnakriitika sildi all ja manitsejate tolaks tegemine – kui klassikalise Hollywoodi avarii tagajärgi. 

Nepobeebi Levinson (isa režissöör Barry Levinson, ema kunstnik Diana Rhodes) alustas seitsmeselt isa filmides ning omandas selle käigus ränga opioidisõltuvuse, mis jättis ta keskkoolis käimise kogemusest ilma. 

Levinson on hoidunud vanemaid kritiseerimast, piirdudes lühidalt: “Võrreldes varasemaga on läbisaamine parem.” Filmikunstniku käekirja põhjalikumalt investigeerinud tiktokkerid on aga kokku viinud, et näitlejannad, keda ta end kõige rohkem paljastama sunnib ja tegelaskujuna häbistab, sarnanevad tüpaažilt Levinsoni emaga. 

Vägistamise poetiseerimine

Kahju, et nende hulka liigitub ka Lily-Rose Depp, kelle pisarad pressitakse välja esimesel, paljas istmik teisel ja rinnad kõigest neljandal minutil. Nibude, libude ja anaalseksi mainimisest jääb kõnealusele lavastajale avapauguks ilmselgelt väheks. 

Et teda juurteni madaldada, kuvatakse ekraanile (internetti lekkinud) noorukese naispeategelase näopilt, mida katva glasuuri kirjeldamiseks ei leia mänedžergi viisakamat väljendit kui “bukkake”. Sedalaadi visuaale on siiani märgistatud ebatsensuurseteks, mitte liigitatud satiirifilmide kategooriasse.

Depp (Jocelyn) teeb näitlejatööd sisuliselt riieteta, samas kui Tesfaye (Tedros) ei võta mantlitki seljast. Juba esimesel hetkel kutsutakse vaimuhaigusi seksikaks ja pole vaja kaua oodata, kui dialoog romantiseerib vägistamist. Asjaosalised tegid avalikuks, et Levinsoni käsikiri sisaldas jõhkraid fantaseeringuid vägistamise kerjamisest kuni vastu vahtimist saamise nautimiseni, mis jäid vaid tehniliste takistuste tõttu filmimata. 

Kuid ka seksuaalvägivalla verbaalne poetiseerimine ületab ükskõik millise telesaate jaoks lubatud piiri. Kogu süžee keerleb selletagi ärakasutamise ümber. Pisendada tahtevastane akt sõbrannade omavahelises vestluses kiiksuga hobikeseks saadab noorele vaatajaskonnale lubamatult väära sõnumi. 

Eriti vaimuvaene lugu

On algusest peale ilmne, et lavastaja elab Deppi peal välja kõik, mida ta Zendayaga teha ei saanud (Disney taustaga näitlejatari leping ei luba alastistseene). 

Ükskõik kelle teise puhul võiks intiimkoordinaatori fotosessioonilt eemaldamist ja vaidlust rindade eksponeerimise ümber näha kui tiimi omakasupüüdlikkust rabava kaanefoto saamiseks, kuid Levinsoni puhul reedab ennemini tema enda tunded Zendayat filmides.

Lähtudes ülejäänud loomingust, pole kahtluski, et ta on taolisest hetkest unistanud (kus staar end vahetult riidest lahti koorib). Ja võttes arvesse vastuseid varasematele süüdistustele, paistab alastuse klausleid ja intiimkoordinaatorit pilkav stseen keskmise sõrme näitamisena. 

Lepingud kaitsevad artiste just nimelt tagantjärele kahetsetud spontaansete otsuste eest, kuid koordinaatori selgitustele järgnev jätab mulje, et hoopis tema röövis staarilt sõnaõiguse (poseerida topless).

Oleks olnud parem, kui HBO tutvustanuks uut sarja tellijatele samamoodi nagu Cannes’i filmifestivalil meediale: kaks osa korraga. Esimese episoodi põhjal pole öelda muud, kui et tegu on veel seksistlikuma ja mõttetuma tootega, kui oodatud. Lihtsalt üks kriisi sattunud kaunitar süütab igas pildis sigareti, ka saunalaval. 

Levinsoni küüsis

TheWeekndi rotisabapatsiga tegelaskuju on iga parameetri järgi nii eemaletõukav, et jääb täiesti arusaamatuks, mis tundub Jocelynile tema juures atraktiivne. Üritades näida progressiivne, on tegevustik läbini vaimuvaene ja venib kordades aeglasemalt, kui minutid näitavad. 

Jennie Kim (Dyanne) särab kõigist üle ja tõestab end selle seltskonna suurima staarina. Tema talent oleks väärinud paremat, kui sattuda Levinsoni trajektoorile.

Kes pole kursis, siis @jennierubyjane on 38. persoon ja 26. enim jälgitud naine maailmas. Tal on Instagramis rohkem jälgijaid kui ülejäänud osatäitjatel, produktsioonitiimil ja HBO-l kokku: peaaegu 80 miljonit. 

Tüdrukutepundi Blackpink (41 miljonit jälgijat Spotifys) käimasolev kontserttuur on purustanud kõigi eelkäijate rekordid, seal hulgas Destiny’s Child, TLC ja Spice Girls. Telesõu avapäev jäi vaid 900 000 kanti, Jennie sealset tantsunumbrit on vaadatud ühel YouTube’i kontol üle viie ja TikTokis 75 miljoni korra. Argument, et Max on kallis, aga teised tasuta, ei kehti, sest ametlike treilerite tulemused sealsamas kõrval näitavad veel ülekaalukamat vahet.

Rolling Stone reetis, et K-popi superstaari casting oli Levinsoni jaoks suurim võit, kuid teda kasutati vaid tõmbenumbrina. Korealanna üüratult suur ja lojaalne fänniklubi oli #TheIdoli ja tiiser-treilerite kommentaaride turbomootoriks. 

Porno normaliseerimine

Eetriaega anti aga häältemagentile minimaalselt ja kandva kõrvalosa asemel on Dyanne’l ilulev taustatantsija roll, kelle sõnaline osa piirdub mõne üksiku reaga. Blinkid (Blackpinki fännitarid) teevad nüüd omakorda üleskutseid mitte vaadata, sest ülemaailmne austajaskond on tellinud Maxi ainult Jennie pärast, kuid iidolit koheldi nagu peibutusparti (täpselt sama skeemi järgi, mida TheWeeknd seal Twitteri postituses kirjeldab). 

Mitte Jennie Ruby Jane’i populaarsus ei tõuse HBO (5,5 miljonit) abil, vaid platvorm kasseerib sisse tema publiku tellimustest. Loomu poolest konservatiivsem Korea publik ei suhtu ka lauljanna vulgaarselt seksikasse rolli surumisse liiga positiivselt.

Võiks öelda, et premjääri kõige tähendusrikkamat stseeni näeb Korea megastaari Instagramist. Erinevalt @lilyrose_depp (7,7 miljonit) ja @theweeknd (59 miljonit), kes postitavad vaid “Iidolit”, ei leia @jennierubyjane (79,6 miljonit) kontolt peale Cannes’i esilinastuse (isegi seal pole midagi täägitud) ühtki viidet tema esimesele näitlejatööle.  

Muide, striiminguplatvormilt prestiižimärgi eemaldamise (HBO Maxist jäi alles Max) ja “Iidoli” eetrisse paiskamise järel teatas HBO, et loobub veel ühest oma meisterlikumalt toodetud sarjast “Perry Mason”. Aina kiirenevast intellektuaalse ning “liiga filosoofilise” (“Westworld”) sisu eemaldamisest võib oletada, et mainekas telekanal on voogedastusele liikudes kunstilistele ambitsioonidele käega löönud ning rahastab meelsamini Sam Levinsoni püüdlusi normaliseerida pornograafia näitamine tavatelevisioonis. 

Episood sisaldab alastust, roppusi, suitsetamist, uimasteid, alkoholi, vägivalda, hirmutavaid ja intensiivseid stseene, kägistamist, masturbeerimist ning veel enamgi. Ometi pole lisatud vanusepiirangut ega ainsatki sellesisulist märget. YouTube’i otsing “the idol” ei erine praegu oluliselt PornHubist, kuvades varemmainitud Lily-Rose Deppi “facial” fotot lausa teise vaatamissoovitusena. Ilma igasuguse hoiatuseta või märgistuseta.  

Ei imestaks üldse, kui “Iidol” üksnes meediakära tekitamiseks enneaegselt teiseks hooajaks uuendataks.