Üha enam kerkib teemaks tuntud naiste ekspluateerimine läbi ajaloo, nii meedia kui ka meelelahutustööstuse poolt. Netflix kiigub nüüd teises suunas, olles juba pälvinud ühehäälse halvakspanu lugupidamatu teotamise eest, mida kujutas endast eemaletõukav väljamõeldud versioon Marilyn Monroe elust filmis “Blonde”.

Minu teismeeas oli Pamela Anderson Marilyni kategooria iluideaal — suurem-kui-elu “Rannavalve” staar, 1990-ndate kõige ihaldatuma atribuutikaga sekspomm. Ta plakat oli iga kodu köögiseinal ja autoremonditöökoja “mõtlemise kabinetis”, kuid keegi ei teadnud temast tegelikult midagi.

Isegi mitte seda, et “Ameerika naabritüdrukust” seksisümbol sirgus suureks hoopis ühes Kanadale kuuluva saare väikelinnas. Või et tema päikesest ja mereveest pleekinud blondid kiharad, mida me kõik üritasime käepäraste vahenditega endale tekitada, olid saadud täpselt samal meetodil: määrides sedasama supermarketist ostetud odavat juuksevärvi ise endale pähe. 

Pamela Anderson on vaieldamatult ühe ajastu markantsemaid ikoone, kelle ekraanile vaatamiseks riputatud portreelt eeldaks tänapäeva standardite juures vähemalt sama palju filtreid, soenguid-meike ja üleprodutseeritust kui Harry ja Meghani omas. Kaalu lisama oleks oodanud piltilusaks valgustatud kuulsusi, kõikvõimalikke asjatundjaid ning -osalisi, kes andnuksid loo igale nüansile oma eksperthinnangu. 

Põhjatult avameelne filmilik dokumentaal

Kuid “Pamela, a Love Story” (“Pamela, lugu armastusest”) on film, milles ei ole midagi ootuspärast ning pojad Brandon ja Dylan on ainsad, kel luba mõtiskleda, kas ema oleks pidanud temalt varastatud videolindi müügist kasu saama.

Teised kaks esile toodud inimest on peategelase vanemad. Nii muutub meigivaba näoga ja voogavas hipirõivas maalitud naturaalne teos süvenedes keerukaks ning detailirohkeks karakterportreeks naisest, keda on varasemalt liiga sageli kujutatud karikatuurina. 

Linalugu ilmus nädal tagasi tandemis Andersoni enda sulest pärineva memuaariga “Love, Pamela” (“Armastusega, Pamela”), kuid eristub teemade poolest raamatu sisust, koosnedes nopetest näitlejanna päevikutest ja privaatsetest koduvideotest, mis on tunduvalt paljastavamad kui ükski seksivideo. 

See naine on kartmatu viisil, mis on tõeliselt inspireeriv — usaldada nii hämmastav isiklik arhiiv (ülevaatamata kujul videosalvestused ning tuhanded märkmed, mis ulatuvad tagasi varasesse lapsepõlve) kolmandatele osapooltele läbitöötamiseks.

Ja milline tohutu vastutus on omada enda käes ühe maailma kuulsaima inimese iga salajast mõtet ja privaatset hetke … Filmis näeb küll alastust, sest Pamela töötas ikkagi Playboyle, kuid ühtki intiimset kaadrit pole kasutatud. Ka kurikuulsast internetis levitatud videost mitte, sest seda poleks tohtinud kunagi avaldadagi.

Nii lihtsalt juhtus — vaateviis kogu elule 

Õnneks on see, kuidas Pamelaga ümber käidi, samuti tänuväärselt arhiivikaadritele ja ajalukku jäädvustatud. Praegu on lausa häbi vaadata vananevaid tippteleajakirjanikke (näiteks Larry King või Jay Leno) viskamas nalja saatekülalise rinnapartii ja kallimate üle.

Veelgi rohkem hakkab vastu mõte, et mitte isegi nii ammu oli võimalik varastada kellegi seifist videokassett, müütada seda avalikuks levitamiseks erinevatele pakkujatele ning sellele ei järgnenud mingit karistust. 

Tundub täiesti ebareaalne, et kuritegelikul viisil hangitud privaatse koduvideo müügist teenisid inimesed, kellel puudus õigus seda isegi vaadata, (väidetavalt) 77 miljonit dollarit ja autorid, osatäitjad ning omanikud ei näinud sellest sentigi. Aga nii juhtus.

Pamela Anderson pole sedasorti näitleja, kes nõuab kaastunnet kurtes, kui ebaõiglaselt ja ahistavalt on temaga käitutud või kui raske on selles äris naisterahval üleüldiselt. Kuigi tal oleks selleks isegi õigus, sest kodust varastatud mesinädalate salvestis hävitas naispoole maine ja karjääri, abikaasa Tommy Lee omale lisas aga rock’n’roll’i juurdegi. 

Pam on siiras ja haavatav, aga ka kainelt realistlik, rääkides asjadest just nii, nagu need olid. Ilma hinnanguid kaasamata, nagu oleks #MeToo ajastul ootustekohane. Playboy pildistamised on presenteeritud idealiseeritud võtmes: väestavate eneseavastuse kogemustena.

Notoorse ettevõtte toksilise keskkonna ja modellide seksuaalse kuritarvitamise kohta kommentaare ei kuule. See muudab loo kohati vastuoluliseks, kuna ei saa ka teada, mislaadi suhe neil ikkagi Julian Assange’iga (Wikileaksi asutaja — toim.) oli. 

Küll aga on näha, kuidas vanemate tormilised ja vägivalda kätkevad suhted mõjutasid tütre arusaama romantikast ning määrasid ta kogu eluks armastust otsima. Traumad, mida põhjustas hilisema Playboy-jänku lapsehoidja (kes teda väikese tüdrukuna väärkohtles), ning tuttav, kes vägistas ta kõigest 12-aastaselt, on kujundanud ta elukäigu. 

Kuid keegi poleks osanud ettegi kujutada, et seksuaalsus — mida on Pamelalt elu jooksul nii palju kordi röövitud — ning selle uuesti tagasi võitmine ja omamine on teema, mida tuleb veel kord läbi elada isegi 55-aastaselt. 

Perfektne filmikaar läks pauguga lõhki

Algse plaani kohaselt oleks see pidanud olema kurvapoolne lugu saare Tuhkatriinust, kes sattus peadpööritavatesse seiklustesse, tõusis kogu maailma ette troonile, sattus seal pahandustesse, loobus suurtest varandustest, jättis lõpuks kuulsuse ja kuulsused ning naasis Hollywoodi imedemaalt lapsepõlvekoju, peitu. Abiellus kohaliku poisiga ning otsustas veeta ülejäänud elu loomade ja oma vanemate eest hoolitsedes — ootamatu, õpetlik, romantiline ja hingeliigutav.

Et filmi viimases vaatuses on kangelanna uuesti avalikkuse tähelepanu keskpunktis, lahutatud ning mängib (oskamata enda sõnul tantsida ega laulda) peaosa Broadway muusikalis “Chicago”, poleks veel projekti poole pealgi kuulunud isegi kujutlusvõime valdkonda.

Kas filmitegijatel on vaja originaaltegelaste luba?

Peale hakates ei teadnud keegi, et võtteperioodi ajal ilmub sari “Pam & Tommy” (voogedastusplatvormil Hulu), mis pöörab kogu loo pea peale. Anderson on seriaali produtsente nimetanud “sitapeadeks”, sest nad taaslavastasid ta avaliku elu kõige valusama episoodi, ning seda kergelt koomilises võtmes. On südantlõhestav vaadata, kuidas ta oli sunnitud seda alandust uuesti läbi elama. 

See osa jutustusest võiks tõstatada küsimuse, kuidas takistada varastatud materjalilt kasu lõiganud meelelahutustööstust (kes on lisaks aastakümneid kannatanut naerualuseks teinud) inimesi selliste projektide kaudu igavesti ära kasutamast. Võiks panna mõtlema filmitegijate eetikale, kes teenivad elavate inimeste traagika arvelt miljoneid. Kas meelelahutusäril on õigus, puhtalt raha teenimise eesmärgil, sundida kedagi traumasid uuesti läbi elama, olenemata sellest, kui laialdaselt tuntud juhtumiga tegu? 

Ajakirjanduse jaoks on oluline tohtida rääkida lugusid päris inimestest, mõnikord ka ilma nende nõusolekuta, eriti kui asi puudutab võimulolijaid ja ühiskonna probleeme laiemalt. Kuid kui jutt on ohvritest või ellujääjatest, kes on läbi elanud midagi väga traumeerivat ning ei taha seda uuesti meenutada, kas peaks olema lubatud lugu ümber jutustada ilma nende osaluseta, kui see neile veel rohkem läbielamisi ja valu põhjustab?

Kui kannatajal on juhtunust isiklik mälestus, kas ei tuleks teda kaasata ja alustuseks küsida, kas ta soovib, et sellest kogu maailm uuesti räägiks? 

Eelkäijad mõjutavad järgmisi põlvkondi mitmeti

Ilmselt suudab igaüks Pamelaga mingil tasandil suhestuda, mida tema kaliibriga megastaari puhul ei ootaks. Ta elu on olnud samasugune nagu ükskõik kelle teise oma, mis puudutab vanemate omavahelist dünaamikat ning kuidas täna tuleb nende mõjudega tegeleda tema lastel (poeg Brandon Lee on ka üks filmi produtsente). 

Ema, kes ei pane pahaks tütart Playboy veergudel vaadata, pärandab seeläbi lastelastele kaks maailma kuulsaimat vanemat ja ajaloo esimese interneti seksivideo. On huvitav näha, kui vastandlikud on poegade tunded toote kasumlikkuse suhtes, millega nende vanemaid kõige räigemal moel ära kasutati. 

Noorem poeg Dylan on põhimõtteliselt õnnelik, et ema valis raha asemel tema (Pamela loovutas õigused kohtuvaidluse käigus tekkinud stressi tõttu, kuna oli parasjagu lapseootel ning varasemalt läbi elanud raseduse katkemise). Vanem poeg Brandon aga soovib, et vanemad oleksid lindi varguse eest sisse kasseerinud, kuna kõik teised said sellega neist rikkamaks. Mõlema seisukoht on õige.

Pamela Andersoni gigantsel panusel heategevusse ja aktivismil on filmis kahjuks äravirutatud kasseti kõrvalsaaduse roll, kuna vaatajat sellised asjad paraku ei huvita. On imeteldav, kuidas ta suutis ühiskonna tänamatuse juures mõelda välja nipi, kuidas panna ebaterve huvi tema isiku vastu teenima viisil, mis aitab tõmmata tähelepanu olulistele teemadele.

Karakter enda või popkultuuri loodu?

Vanade koduvideote nägemine mõjus Pamela Andersonile emotsionaalselt nagu teraapia. Tõi pinnale allasurutud tunded ning viis äratundmiseni, et on tegelikult armastanud (läbi kuue abielu viie erineva mehega) vaid ühte meest — oma laste isa Tommy Leed, kes on justkui ta ülelinna-pahapoisist isa koopia — ning et ta pole siiski veel valmis end enneaegselt elust ära lõikama. 

Tundub hullumeelne treenida end kõigest seitsme nädalaga Broadway muusikali rolli, kuid ta ei tee seda võimaluse pärast tõestada end näitlejana, vaid kogemaks selles eluetapis uusi väljakutseid.

See on jõudu andev hetk. Pammy on nii palju poksikotiks olnud, et elult taguda saamine on muutnud ta pehmeks, sügavaks ning väga humoorikaks. Omamata kunagi ise oma kaubamärki ega võimalust kiivalt oma mainet kaitsta, saab ta enda üle naerda ja olla lihtsalt see, kes ta on, ilma vabandamata. Mis jätab vaataja juurdlema, oli see seksijumalanna karakter üldse tema enda või popkultuuri poolt loodud.