Põhjust selleks justkui oli: mõni aasta tagasi suutsid sealsed omasarjad ja -filmid veel üllatada. Ja Euroopa produktsioonifirmadega kahasse toodetud sarjade seast leidis põnevaid pärleid, milleni massipublik ilma Netflixita ilmselt iseseisvalt jõudnud ei oleks.

Aga isegi mina olen viimastel kuudel tundnud suurt Netflixi-spliini. Kui varem vajus sõrm õhtuti kodusel teleripuldil juba automaatselt punavalgele Netflixi nupule, siis viimasel ajal see refleks enam nii käe sees ei ole. 

Sellest, kuidas Netflixi toodang kvaliteedi-kvantiteedi skaalal aina rohkem viimase poole kaldub, on muidugi juba palju räägitud. Ja kui talvel oli igasugune rämps-TV – ehk odavalt toodetud krimidokid, suhteseebikad ja reality’d, mida Netflix jätkuvalt heldelt oma valikusse lisab – tore asi, millega talvekaamost asendada, siis ilusa ilmaga tahaks telekat vaadata ainult siis, kui see ka vaatamist väärt on.

Nii olengi end viimasel ajal avastanud mõttelt, et kas mul seda Netflixi siis tegelikult ka tarvis on? Suurem osa sealsest filmide kullafondist on ju nähtud. “The Office’it” ka praegu vaadata ei viitsi. Ja ausalt öeldes ei mäleta ma viimast korda, kui mõni uus Netflixi sari või film minus päriselt elevust tekitas.

A24-ga koostöös sündinud “Beef” andis mu Netflixi kuumaksele aga armuaega juurde. Sest see on päriselt ka üks parimaid asju, mida olen viimasel ajal näinud.

Kahe maailma põrkumine

Hiljuti Netflixi levisse jõudnud tragikomöödial “Beef” (eesti keeles oleks vast kõige täpsemaks tõlkeks “Vaen” või “Vimm”) on kaks peategelast: Amy (Ali Wong) ja Danny (Steven Yeun). Mõlemad on üle 30aastased Aasia päritolu ameeriklased; mõlemad elavad Lõuna-Californias ja mõlemad sõidavad autoga, mis sobiks LA tänavate asemel hoopis mudastele maateedele.

Ent kui Dannyl on istumise all kulunud Toyota Tacoma pikap, siis Amy sõidab valge Mercedese linnamaasturiga. Kui Danny elab koos oma noorema vennaga tagasihoidlikus üürikorteris, siis Amy resideerub abikaasa ja tütrega moodsas minimalistlikus majas, mille on ise disaininud.

Danny teenib elatist FIEna remondi- ja ehitustöid tehes, ettevõtja Amy on aga trendika disainlillepoe omanik. Kui Danny rabab mitmel rindel tööd teha, et oma laostunud vanemad Koreast tagasi USAsse elama tuua, siis töönarkomaanist Amyl on käsil diil, mis lubaks tal oma äri ehitamise asemel keskenduda hoopis tütre kasvatamisele.

Amy ja Danny maailmad kohtuvad suure ehituspoe parklas. Amyl on poeketi omanikuga pooleli müügitehing, mis teeks ta kümne miljoni dollari jagu rikkamaks ning võimaldaks töö nimel tehtud ohverdused lõpuks välja kasseerida. Tolleks hetkeks on läbirääkimised aga kestnud juba kaks aastat ning Amy närvid on rohkem pingule tõmmatud kui Ariana Grande hobusesaba.

Danny käis ehituspoes, et tagastada sealt hiljuti ostetud hibachi-grillid. Pika järjekorra järel kassasse jõudes avastab ta aga, et tšekki pole. Ning kassas ülbitseb ebaviisakas nolk, kes niigi kehva päeva veelgi tüütumaks muudab. Grillid kaenlas, peab Danny tagasi oma vanasse Toyotasse vantsima.

Raevust hullumine

Parklast välja tagurdades jääb Dannyle aga ette üks vastikult suur ja valge linnamaastur, mille juht seepeale ärritunult signaalitab ja keskmist sõrme näitab. Ka Amy päev ei lähe paremaks. Ehituspoe ees sõidab talle peaaegu otsa üks kulunud punane pikap, mille juht vabandamise asemel raevub ja vastu signaalitab.

Et värskele vaenlasele kohta kätte näidata, järgneb parkla episoodile hullunud tagaajamine, mille käigus hukkub mitu teeäärsetel peenardel õitsenud lillekest. Kõige valusamalt saavad rammida aga Danny uhkus ja Amy upsakus, mis edasistele episoodidele vajaliku mootori annavad. 

Kumbki ei lase oma vihal ja kättemaksuhimul hääbuda ning Amy ja Danny maailmad, mis muidu said rahumeelselt koos samas linnas elatud, põrkuvad kokku aina valusamalt. Vastastikune vimm sunnib neid järjest absurdsematele ja õelamatele rünnakutele, mis haaravad lõpuks oma keerisesse ka Amy ja Danny lähedased.

Nii kasvab ühest üsna harilikust maanteeraevu intsidendist välja kuudepikkune kinnisidee teineteise elu hävitada. Kumbki ei anna järele ning lõpuks varisevadki Amy ja Danny elud kokku.

Ja kuigi mõlemad süüdistavad selles just teineteist, on siin tegemist klassikalise pada ja katel juhtumiga. Kumbki on oma elus jõudnud täpselt nii õnnetusse punkti, et kui elu viskab ette ühe konkreetse märklaua, mille suunas oma kogunenud raevu välja elada, haaratakse sellest suure entusiasmiga kinni. Selmet endale päriselt otsa vaadata.

Kõik pole nii, nagu näib

Showrunner Lee Sung Jini loodud “Beef” on mitmes mõttes väga ebatavaline sari. Esiteks võiks selle loo algusest peale lükata järjekordse “aasia-ameerika” popkultuuri nähtuste kasti, “eksootilise” teibiga kinni sulgeda ja kiita seda mitmekesise näitlejate ansambli kasutamise eest.

Ja pealiskaudselt polekski selles hinnangus ju midagi valesti. Kindlasti on aus “Beefi” hinnata kui tundlikku ja mitmetasandilist sissevaadet Lõuna-Californias elavate aasia-ameeriklaste kultuuri.

Sealjuures saab sari väga hästi hakkama selle esmapilgul homogeensena tunduva rahvastikurühma lahkamisega. Korea sisserändajate võsuke Danny ja Hiina-Vietnami vanemate laps Amy on pärit üsna sarnastest kodudest. Ent kui Danny elu tundub kui üks lõputu karussell, mis keerleb hädapärase raha teenimise ümber, siis Amy on läbi teinud suure klassihüppe ja maandunud Lõuna-California eliidi seas.

Kummagi positsiooni rõhutavad ka nende kõrvale valitud kõrvaltegelased. Danny kannab hoolt oma noorema venna Pauli (Young Mazino) eest, kes esindab Z-põlvkonda, elades suuresti internetis, ent hängides muul ajal oma valgete ja latiino päritolu sõpradega.

Danny nõbu Isaac (David Choe) on aga väikesuli, kes üritab pidevalt leida uusi viise lihtsalt raha teenimiseks. Kontrastina soojendab Danny taas üles ka suhtluse oma noorepõlve armastusega, kelle kaudu puutub mees tihedalt kokku jumalakartlike korealaste kogukonnaga.

Amy on end keskklassist üles töötanud ärinaine, kelle abikaasa George (Joseph Lee) on kuulsa ja armastatud Jaapani disaineri poeg. Aga kui ülejäänud maailm arvab, et Amyl on vedanud, et ta on end nii erudeeritud ja jõuka perekonna liikmeks abiellunud, siis tegelikult on ülalpeetavateks hoopis George, kes kodus tütre eest hoolitseb, ja ämm, kel on oma kadunud abikaasa kuulsusele vaatamata näpud põhjas.

Sarja looja Lee Sung Jin nentis ajakirjale GQ antud intervjuus, et tihti kiputakse aasia-ameeriklasi tõesti samasse patta panema. “Paljud arvavad: “Oi, me oleme sarnased, me peaksime läbi saama. Oleme kogukond.” See on väga pinnapealne lähenemine. Tõde on see, et inimesed on inimesed ja ego on ego ning rass ei ole midagi, mis saaks seda lihtsalt pimesi parandada,” selgitas ta.

Ego on ego

Aasia juurtel on oluline roll ka Amy ja Danny raevu kujunemisloos. Sellest, kuidas Aasia päritolu vanemad oma lastele ebainimlikult kõrgeid nõudmiseid seavad, on saanud täiesti eraldi internetimeemide žanr. “Beefi” peategelased pole siinkohal erandiks – mida iganes Amy või Danny ka ette ei võtaks, ei tundu miski nende vanemate jaoks piisav.

Lisaks oleme harjunud aasia-ameeriklasi nägema kui eeskujulikke ühiskonna liikmeid. Ameerika popkultuuris tähistatakse seda stereotüüpi tihti terminiga “Good Asian”, mille eestikeelne vaste võiks ehk olla “kuulekas asiaat”. Termin viitab ühiskonna ootustele, mille järgi on aasia-ameeriklased alati vaiksed, tagasihoidlikud, austavad autoriteeti, järgivad korrektselt reegleid ning ei vaidle kunagi vastu.

Nii tundub ka “Beefi” peategelaste raev eriti erakordne – me ei ole lihtsalt harjunud nägema ekraanil Aasia päritolu tegelasi, kes karjuvad, ropendavad, rikuvad seadust ja käituvad impulsiivselt. Koomikuna tuntud Ali Wong ning sarjas “The Walking Dead” silma paistnud Steven Yeun sobivad seda stereotüüpi murdma täiesti imeliselt.

Ent veelgi hõrgum on Wongi ja Yeuni kujutatud üksildus, mis kerkib mõlemat tegelast pimestava raevu tagant esile. Mis Amyt ja Dannyt lõpuks ühendab, ongi inimlikud nõrkused ja sügav kurbus, mitte jagatud kultuuriline taust.

Selle järelduseni jõudmine on “Beefis” omaette kunst. Ja kui Emmysid jagataks ka “parima tegelase arengu eest telesarjas”, oleks “Beef” kindel kandidaat.

Ühtpidi tõmmatakse sarjas tempo kohe algusest peale üles ja kahe peategelase vaheline vimm rullub lahti action-sarja mõõtmetesse küündiva võitlusega – Amy ja Danny sõja relvad ulatuvad vannitoa vaibale pissimisest kuni päris tulirelvadeni välja.

Pinev vaikus

Kohati avastan end pea iga episoodi lõpus mõttelt, et ilmselt oli see nüüd eelviimane või viimane episood – sest kuhu see jabur lugu enam edasi areneda saab?! Aga saab! Ja isegi järgmised ja veel jaburamad pöörded pole kokkuvõttes liiast, vaid tunduvad peategelaste sisemaailma avanemise kõrval isegi loogilised.

Teoorias peaks selline loojutustamise stiil pinge juba päris alguses lakke ära kruvima. Ent võta taaskord näpust! Oma emotsionaalse crescendo saavutab sari alles päris lõpus, mil kõrvalised segajad kaovad ja maailm kahe peategelase ümber lõpuks kokku tõmbub. Kõige pinevam on siis, kui on kõige vaiksem.

Tegelikult on see olnud nii algusest peale: pärast saatuslikku kohtumist on Amy ja Danny vastastikune kinnisidee teineteisest nad üksteise külge kõvasti kinni aheldanud. Kaks kurba ja üksildast inimest avastavad aga lõpuks, et nad polegi maailmas päris üksi – on keegi, kes neid mõistab ja sügavale nende sisse näeb. Armastusest vihkamiseni on ju siiski vaid üks samm, nagu räägitakse.

“Beefi” lõpplahendus on nii pisarateni liigutav ja täiuslik, et kui meedias hakkasid levima kõlakad sellest, et sarjale juba järgmist hooaega planeeritakse, jõudsin korraks juba vihastada ja asuda oma Netflixi kontole taas külmaverelist mõrva kavandama.

Õnneks on Lee Sung Jin praeguseks märku andnud, et kuna Amy ja Danny lugu sai juba ilusa lõpplahenduse, ootab vaatajaid järgmistel hooaegadel tõenäoliselt ees juba mõne muu vihavaenu lahang. Ma loodan, et tal on õigus. Sest muidu …