Siiski ei tasu lasta ennast sellest esmasest peomeeleolust petta, sest rõõmsa fassaadi all oli tegelikult peidus karm olelusvõitlus! “Suur õhtusöök” ei ole mingi niisama oma lõbuks pudru keetmine, vaid kuulsuste lahing, kus relvadeks on potid, pannid ja võib-olla ka mõni üksik saumikser.

Peeter Oja ristab saates kulbid muuseas Tõnis Niinemetsa, Lenna Kuurmaa, Kristel Aaslaiu ja Mattias Naaniga, ning võidab see, kes saab näljastelt sööjatelt kõige enam punkte. Peetri saatus oli seega minu (ja veel paljude teiste kohalviibijate) kätes.

Kuigi Peeter pani enne söömapeo algust külalistele südamele, et hoidku me targu ootused madalal, siis mina otsustasin seda nõuannet eirata. Ootused olid kõrgel, et mitte öelda väga kõrgel. Köögis askeldab ikkagi Peeter Oja. Ta tegi ju “Kreisiraadiot”, mis on ülim vaimutoit huumorinäljas Eesti inimesele.

Ei, resultaat peab tulema parimast parim! Kõik muu on lihtsalt mõeldamatu.

Põletatud kapsas… ?

Kui olime saalis leidnud enda kohad, siis kerkis viimaks ometi saladuseloor ka Peetri menüült. Kohalviibijate tühjade kõhtude vastu plaaniti lahingusse minna selliste šedöövritega:

Esmasel inspektsioonil jättis menüü mulje tuttava kodutoidu ja noobli restoranigastronoomia ristsugutisest: olemas oli pikk poiss ja kartul, aga ka tuielle, spinatitolm ja… põletatud kapsas? Okei, miks ka mitte. Küsimusi tekitas ka Zeppelin, mida peaks olema menüüs mainitud väljamüüdud kujul üsna keeruline pakkuda, aga ma ei hakanud Peetrilt selle kohta pärima. Tundus, et tal on kiire.

Ja juba ilmusidki kööginurgast välja eelroogadega teenindajad! Sööki aitas inimesteni transportida ka Peeter Oja, keda jäi kogu õhtu vältel jälitama kaamera- ja helimehe paarisrakend.

Eelroog paneb kümnesse

Istutekitajaks olid Peeter ja Joel kokku valmistanud Peipsi suitsukala, sepia tindi tuielle, spinatitolmu ja koduse karaskiga. Taldrikul nägi eelroog välja selline:

Haukasin esimese ampsu ja… pole paha! Ei, oota – isegi päris hea on! Selline mõnus soolane ja kreemjas eelroog. Kala maitses hästi, spinatitolm lisas iseloomu ja roa peale paigutatud krõbe tuielle tegi tekstuuri huvitavaks.

Vaatasin mugides enda kaasteelisi ja pea igast suunast nägin heakskiitvaid noogutusi ja kuulsin julgustavat mõminat. Tundus, et Peeter oli juba õhtu alguses kirja saanud suure rasvase plussi. Kui taldrik ära viidi, haukasin peale sooja karaskit, mis samuti pettumust ei valmistanud.

Pearoog on peajagu kesisem

Pärast niivõrd tugevat avangut jõudsin ma vaevu järgmise roa saabumist ära oodata. Kui see aga lõpuks kohale jõudis, siis vajus mu süda saapasäärde.

Mis siis nüüd ometi juhtunud on? Eelroog nägi välja isuäratav ja huvitav, aga see paari kapsalehe alla peidetud kummaline kuhi ei tundunud enda eelkäija vääriline. Tõstsin tasahilju kapsalehed kõrvale ja nende alt paistis välja kena pohladega kaetud pikkpoiss. Lõhn oli igatahes hea.

Ja maitse oli ka tegelikult väga super! Liha oli mõnusalt pehme ja mahlane ning selle all olev kartul oli hästi läbiküpsetatud ja soolane. Küll aga jäi segaseks põletatud kapsa täpne funktsioon – tegu näib olevat täiesti tavalise kapsalehega. Ja kastet oleks ka rohkem tahtnud!

Saalis ringi piiludes sai aga selgeks, et eelroale järgnenud pea universaalset fanfaari teine käik kaasa ei too. Arvati, et roog on liiga lihtne – lihtsalt pikkpoiss ja kartul, mis restoranitoidust me siin räägime!

Kindel pinnas Peetri jalge all oli kiiresti muutumas vesiliivaks! Nüüd suudaks teda gastronoomilisest hukatusest päästa vaid üliedukas magustoit.

Magustoit mõeldakse viimasel hetkel ümber

Võib-olla just pearoa leigema vastuvõtu tõttu otsustas Joel Ostrat köögis varem paika pandud magustoidu idee ümber mõelda.

Paanikaks siiski põhjust ei olnud. Nii Peeter kui ka Joel kohanesid uute oludega ja askeldasid kööki tunginud kaameratiimi eest usinalt viimase käigu kallal. Pearoast jäi pohli üle, nii et neid piserdati veel viimasel hetkel kohupiimakreemile peale.

Raske on täpselt öelda, milline oli Joeli ja Peetri magustoid versioon 1.0. Külalisteni jõudnud täiendatud mudel nägi aga välja selline:

Kohupiimakreem, marjad ja mesised krõpsutükid maitsesid täitsa hästi, kuid roa tegi eriliseks see kollane meetükike taldriku keskel. Nii hea ja magus! Hakkisin selle lusikaga tillukesteks tükkideks, et seda jaguks ikka võimalikult pikaks ajaks.

Aeg on otsustada Peetri saatus!

Pärast viimast käiku jagati kohalviibijatele laiali hindamissedeleid. 10-punkti skaalal paluti hinnata tervet õhtusööki.

Mina hindasin Peetri ponnistusi 8 punktiga, kuid mulle tundub, et paljud teised nii kõrgele ei sihtinud. Arvati, et eelroog oli super, kuid sealt edasi muutusid Peetri ja Joeli gastronoomilised katsetused tuhmimaks.

Seda, kui palju punkte Peeter lõpuks kokku sai, saavad kõik huvilised vaadata reedel, mil “Suur õhtusöök” Peeter Oja ja Joel Ostratiga TV3 eetrisse jõuab.

Ajakirjaniku osalemise üritusel võimaldas TV3.