Henrik Normanni filmidebüüt Alale positiivset muljet ei jätnud. Ta kirjutab linateosest järgmiselt: “Filmi läbiks justkui hoiak, et see, mida me teeme, on p*sk, inimesed tahavadki p*ska, aga lõppude lõpuks me ikkagi ise tegelikult nii ei arva ja anname teie suhtumise teile mõnevõrra võimendatud kujul tagasi. Ütleme nii, et film mängib välja omamoodi küünilise ja võimalik, et meelelahutusringkondades tavapärase ja iseenesestmõistetava manöövri, mille uskumise või mitteuskumise koha pealt leidub osaliste hulgas kindlasti eri tasemeid”.

Väidetavalt sündis film ideest teha Respekti kaheksandaks sünnipäevaks dokumentaalfilm. Ala sõnul võiks linateost nimetada ka ansambli promofilmiks, kuigi “sellise määratluse tarbeks on film ehk natuke liiga eneseteadlikult camp, trashy, irooniline, eneseirooniline jne”.

Loe Janar Ala arvustust Postimehest.